Küüditamise „plaan” ja selle täitmine
Balti maades ja küüditamist juhtivaile tšekistidele Serovile ja Avakumovile 13.juunil 1941 Moskvast Riiga saadetud šifreeritud telegramm sisaldas küüditamise plaani. Sellega määrati kindlaks Eestist, Lätist ja Leedust küüditamisele kuuluvate isikute arv ja küüditatute ešelonide mahalaadimisjaamad Nõukogude Venemaal. Telegramm sisaldab järgmist (tõlkes on välja jäetud Lätist ja Leedust suunduvate ešelonide sihtkohad):
Riia – sms Serovile sms Avakumovile Lätist suunduvad ešelonid 1..... 2..... Leedu NSV-st Altai piirkonda (krai)
15..... 16..... Eesti NSV-st 37.Kotelnitši jaama,Gorki rdt... 1600 inim. 38.Šahunja... 300 39.Kirovi... 500 40.Slobodskoje... 400 41.Fileiki... 300 42.Vekanskaja... 300 43.Muraši... 100 44.Oritši... 100 45.Jurja... 100 46.Koparino... 100 47.Pinjuri... 100 48.Luza... 100 49.Novo-Sibirski jaama, Tomski rdt... 700 50.Tšanõ... 1000 51.Karagati... 1000 52.Promõšlennaja... 1000 53.Starobelski jaama, Moskva-Donbassi rdt. perekonnapead – üksikud... 1930 54.Babõnino jaama,V.-Kiievi rdt. perekonnapead – üksikud... 1000 55.Solikamski jaama, Permi rt. kriminaalkurjategijad... 472 Toimetage raudtee veokirjade koostamist vastavalt ülalmainitud sihtjaamadele.
Kohustage ešelonide ülemaid teadustama teekonna läbistamisest kord ööpäevas NSVL NKVD vedude osakonnale.
Tsernõšev Andis Kotljarov Võttis vastu Vorobjov 13.VI – 2.30 Nr.30/5698/016 13.VI – 1941 Vaadeldes väljasaadetiste sihtjaamu oblastite ja rajoonide alusel saame järgmise pildi:
Kirovi oblastisse... 4000 isikut Novosibirski... 3700 Starobelski rajooni... 1930 Babõnino... 1000 Permi oblastisse... 472 Telegrammis on märgitud, et küüditatud perekonnapead (s.o. need, kes kuuluvad A gruppi) saadetakse Babõnino (asub Kaluga ja Brjanski vahel) ja Starobelski (asub Luganskist umbes 90 km põhja pool) jaamadesse.
Kriminaalkurjategijaile oli väljaaatmise lõpp-punktiks Solikamski jaam Permi oblastis. Tõenäoliselt ei saadetud nimetatud jaama üldse ühtki inimest, mida tõendavad ka raudtee veodokumendid. Kui palju kriminaalset elementi üldse tolkorral küüditati, pole teada. Teatavasti saadeti vangid – nii poliitilised kui ka kriminaalsüüalused – hoopis hiljem Nõukogude Venemaale.
Eespool toodud andmetest nähtub, et suurem osa väljasaadetuist olid määratud Kirovi ja Novosibirski oblastisse, mis ka tegelikult enam-vähem taoliselt teostus.
Nendest bolševike poolt mahajäänud materjalidest selgub, et Eestist oli 14.-17.juunini väljasaatmisele määratud 11 102 isikut.
Selle isikulise täpsusega koostatud plaani täitmine kommunistidel nagu alati 100%-selt ei õnnestunud. Paljusid küüditamisele määratuid ei saadud kätte – nad ei viibinud küüditamise momendil juhuslikult kodus või olid juba varem arreteerimise kartusel põgenenud.
Plaani täitmisest pidid kohalikud operatiivstaapide ülemad esitama aruanded. Säilinud on sellistest aruannetest aruande mustand, mille on koostanud Pärnu operatiivstaabi ülem K i k k a s , Pärnu maakondliku „kolmiku” esimees on küüditamisele määratud kodanike nimekirja lõpul koostanud pliiatsiga kirjutatud venekeelse aruande, milles võrdleb „plaani” ja küüditamise lõpptulemusi. Mustandi tekst eestikeelses tõlkes on järgmine:
Rahvakomissariadi poolt kinnitatud plaani järgi
Kokku A NKGB 224 + 46 = 260 B NKGB 550 + 11 = 561
774 + 57 = 821 Tegelikult 16.VI 41 hommikul kell 4 küüditatud
Kokku A NKGB 199 + 40 = 239 B NKGB 477 + 10 = 488
676 + 50 = 727 Samas, natuke allpool, on välja arvestatud ka küüditamise plaani puudujääk:
821 -727 --- 94 Mustand-aruandest nähtub,et Pärnu maakonnast ja linnadest oli küüditamisele määratud 821 isikut. Tegelikult peab olema 831, sest arvutuses on viga – 224 ja 46 liites on 270, mitte 260, nagu arvestuse tegija aritmeetika näitab!
16.juuni hommikuks oli küüditatud 727 (ka selles arvutuses on viga, peab olema 726!). Puudujääk seega 94 isikut (õige arvestuse kohaselt aga 105 isikut).
See aruande mustand on üheks näiteks, milliste teadmistega olid nõukogude võimumehed. Lihtsas kokkuarvamise tehingus kaks viga – arvusid 224 ja 46 liites on ta saanud 260 ning 477 ja 10 liites 488!
Nagu Pärnus, nii tekkis puudujääke kõikjal ja seega jäi küüditamise lõpptulemus paari tuhande võrra vähemaks kui oli plaanitsetud.
Bolševike poolt äraviidute ülemaaliseks registreerimiseks kutsuti 1.sept.1941 ellu Äraviidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise keskus (ZEV). ZEV-i poolt 15.märtsiks 1943 kogutud andmeil küüditati Eestist 9728 isikut.
Eestist küüditatud hajutati mööda Nõukogude Liitu laiali.
Raudteedokumentide põhjal on võimalik kindlaks teha, et arvuliselt kõige rohkem vaguneid on sihitud Siberi osasse (Novosibirski oblast), nimelt 233 vagunit. Põhja-Venemaale Kirovi (end Vjatka kub.) oblastisse 120 vag., siis lõuna poole – Babõninosse 57 vag., ja Starobelskisse 80 vagunit. Kas rongid selles koosseisus ettenähtud sihtkohtadesse jõudsid või toimus Nõukogude Venemaa sees veel ümberhaakimine, pole teada.
Kohalejõudnult on kirjutanud kodumaale ainult naised ja saabunud kirjade alusel on võimalik teha üldjoontes järeldusi, et K i r o v i o b l a s t i s s e on saadetud Tallinnast, Harjumaalt, Läänemaalt ja Saaremaalt küüditatud naised – lastega. Kirovi oblastisse on sattunud ka mõned üksikud perekonnad koos. See tuleneb sellest, et need perekonnapead ei kuulunud A-gruppi. Pole andmeid, miks mõnede perekonnapeade suhtes sarnane erand on tehtud. Üldiselt oli olukord sarnane, et kõik perekonnapead kuulusid A-gruppi ja saadeti perekondadest eraldi.
N o v o s i b i r s k i o b l a s t i s s e on jõudnud Lõuna-Eestist, Virumaalt ja Järvamaalt küüditatud naised – lastega.
Meeste suhtes pole kindlaid andmeid, kuna A-gruppi kuulunud mehed pole ükski kirjutanud, muidugi põhjusel, et ei lubatud kirjutada.
Arvatavasti saadeti Põhja-Eestist küüditatud mehed Babõnino jaama ja Lõuna-Eestist küüditatud mehed – Starobelski jaama.
Tõenäoline on, et ka Siberi osasse on saadetud mehi. Raudteeametnike andmete kohaselt on Karagati jaama sihitatud ešelonis olnud mehi.
Selline oli umbkaudne üldpilt küüditatute asukohtade suhtes alguses, kuid rinde lähenemine tõi kindlasti – vähemalt meeste suhtes – peatselt muudatusi. 1941.a. sügisel vallutati Saksa vägede poolt Starobelski ja Babõnino rajoonid, kuid vallutatud aladelt ei pääsenud ühtki küüditatut – kõik olid viidud aegsalt kaugemaisse piirkondadesse. Hiljem on tõenäoliselt küüditatud mehi veetud läbi paljude sunnitöölaagrite ja puistatud laiali üle kogu Nõukogude Venemaa.
Maakondadest ja linnadest on registreerimisandmeil küüditatud järgmiselt:
Harju maakonnast ja linnadest 2593
Järva „ „ 365
Lääne „ „ 573
Petseri „ „ 475
Pärnu „ „ 816 Saare „ „ 985
Tartu „ „ 1070
Valga „ „ 363
Viljandi „ „ 745
Viru „ „ 1303
Võru „ „ 440
Kokku 9728 ZEV-i poolt kogutud materjal on praegu veel lõplikult läbi töötamata, mistõttu arvudes on võimalikud teatavad muudatused. Samuti ei ole veel käsitada täpset statistilist materjali äraviidute vanuse, hariduse, elukutse jne.kohta.
Eelkokkuvõtete alusel saame siiski üldpildi küüditatud meeste, naiste ja laste (alla 18 a.) arvulise vahekorra suhtes.
Küüditatud on: mehi 3512 naisi 3024 lapsi 3067 Laiaulatusliku küüditamise läbiviimisel ilmnes puudusi ja arusaamatusi, mis olid koguni arutusel kompartei keskkomitees, kus tehti seepärast etteheiteid rahvakomissar B.Kummile.
Üks Tallinna küüditamisjuhte on märkinud paberilehele terve rea vigu ja küsimusi, mis inimeste kinnivõtmisel ilmnes ja mille kohta taheti saada lahendust, et järgnevail küüditamistel asi libedamalt läheks. Säilinud paberilehele on märgitud vene keeles järgmisi arusaamatusi:
1.Aktsiooni puudulik organiseerimine.
2.Järelejäänud kapitalistide küsimus.
3.Miks rahad tagasi anda? 4.Mis teha põgenenutega? 5.Miks kaotati varanduste nimestikud?
6.Kuidas jääb asutuste rahade ja dokumentidega? (Nähtavasti leidus küüditatute korteris ametiasutuste raha ja dokumente.)
7.Saamata jäänud palk, kuidas sellega?
8.Kas tuleb veel... (küsimus on jäänud pooleli).
9.Kuidas talitada trotskistlike ja teiste raamatutega?
Balti maades ja küüditamist juhtivaile tšekistidele Serovile ja Avakumovile 13.juunil 1941 Moskvast Riiga saadetud šifreeritud telegramm sisaldas küüditamise plaani. Sellega määrati kindlaks Eestist, Lätist ja Leedust küüditamisele kuuluvate isikute arv ja küüditatute ešelonide mahalaadimisjaamad Nõukogude Venemaal. Telegramm sisaldab järgmist (tõlkes on välja jäetud Lätist ja Leedust suunduvate ešelonide sihtkohad):
Riia – sms Serovile sms Avakumovile Lätist suunduvad ešelonid 1..... 2..... Leedu NSV-st Altai piirkonda (krai)
15..... 16..... Eesti NSV-st 37.Kotelnitši jaama,Gorki rdt... 1600 inim. 38.Šahunja... 300 39.Kirovi... 500 40.Slobodskoje... 400 41.Fileiki... 300 42.Vekanskaja... 300 43.Muraši... 100 44.Oritši... 100 45.Jurja... 100 46.Koparino... 100 47.Pinjuri... 100 48.Luza... 100 49.Novo-Sibirski jaama, Tomski rdt... 700 50.Tšanõ... 1000 51.Karagati... 1000 52.Promõšlennaja... 1000 53.Starobelski jaama, Moskva-Donbassi rdt. perekonnapead – üksikud... 1930 54.Babõnino jaama,V.-Kiievi rdt. perekonnapead – üksikud... 1000 55.Solikamski jaama, Permi rt. kriminaalkurjategijad... 472 Toimetage raudtee veokirjade koostamist vastavalt ülalmainitud sihtjaamadele.
Kohustage ešelonide ülemaid teadustama teekonna läbistamisest kord ööpäevas NSVL NKVD vedude osakonnale.
Tsernõšev Andis Kotljarov Võttis vastu Vorobjov 13.VI – 2.30 Nr.30/5698/016 13.VI – 1941 Vaadeldes väljasaadetiste sihtjaamu oblastite ja rajoonide alusel saame järgmise pildi:
Kirovi oblastisse... 4000 isikut Novosibirski... 3700 Starobelski rajooni... 1930 Babõnino... 1000 Permi oblastisse... 472 Telegrammis on märgitud, et küüditatud perekonnapead (s.o. need, kes kuuluvad A gruppi) saadetakse Babõnino (asub Kaluga ja Brjanski vahel) ja Starobelski (asub Luganskist umbes 90 km põhja pool) jaamadesse.
Kriminaalkurjategijaile oli väljaaatmise lõpp-punktiks Solikamski jaam Permi oblastis. Tõenäoliselt ei saadetud nimetatud jaama üldse ühtki inimest, mida tõendavad ka raudtee veodokumendid. Kui palju kriminaalset elementi üldse tolkorral küüditati, pole teada. Teatavasti saadeti vangid – nii poliitilised kui ka kriminaalsüüalused – hoopis hiljem Nõukogude Venemaale.
Eespool toodud andmetest nähtub, et suurem osa väljasaadetuist olid määratud Kirovi ja Novosibirski oblastisse, mis ka tegelikult enam-vähem taoliselt teostus.
Nendest bolševike poolt mahajäänud materjalidest selgub, et Eestist oli 14.-17.juunini väljasaatmisele määratud 11 102 isikut.
Selle isikulise täpsusega koostatud plaani täitmine kommunistidel nagu alati 100%-selt ei õnnestunud. Paljusid küüditamisele määratuid ei saadud kätte – nad ei viibinud küüditamise momendil juhuslikult kodus või olid juba varem arreteerimise kartusel põgenenud.
Plaani täitmisest pidid kohalikud operatiivstaapide ülemad esitama aruanded. Säilinud on sellistest aruannetest aruande mustand, mille on koostanud Pärnu operatiivstaabi ülem K i k k a s , Pärnu maakondliku „kolmiku” esimees on küüditamisele määratud kodanike nimekirja lõpul koostanud pliiatsiga kirjutatud venekeelse aruande, milles võrdleb „plaani” ja küüditamise lõpptulemusi. Mustandi tekst eestikeelses tõlkes on järgmine:
Rahvakomissariadi poolt kinnitatud plaani järgi
Kokku A NKGB 224 + 46 = 260 B NKGB 550 + 11 = 561
774 + 57 = 821 Tegelikult 16.VI 41 hommikul kell 4 küüditatud
Kokku A NKGB 199 + 40 = 239 B NKGB 477 + 10 = 488
676 + 50 = 727 Samas, natuke allpool, on välja arvestatud ka küüditamise plaani puudujääk:
821 -727 --- 94 Mustand-aruandest nähtub,et Pärnu maakonnast ja linnadest oli küüditamisele määratud 821 isikut. Tegelikult peab olema 831, sest arvutuses on viga – 224 ja 46 liites on 270, mitte 260, nagu arvestuse tegija aritmeetika näitab!
16.juuni hommikuks oli küüditatud 727 (ka selles arvutuses on viga, peab olema 726!). Puudujääk seega 94 isikut (õige arvestuse kohaselt aga 105 isikut).
See aruande mustand on üheks näiteks, milliste teadmistega olid nõukogude võimumehed. Lihtsas kokkuarvamise tehingus kaks viga – arvusid 224 ja 46 liites on ta saanud 260 ning 477 ja 10 liites 488!
Nagu Pärnus, nii tekkis puudujääke kõikjal ja seega jäi küüditamise lõpptulemus paari tuhande võrra vähemaks kui oli plaanitsetud.
Bolševike poolt äraviidute ülemaaliseks registreerimiseks kutsuti 1.sept.1941 ellu Äraviidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise keskus (ZEV). ZEV-i poolt 15.märtsiks 1943 kogutud andmeil küüditati Eestist 9728 isikut.
Eestist küüditatud hajutati mööda Nõukogude Liitu laiali.
Raudteedokumentide põhjal on võimalik kindlaks teha, et arvuliselt kõige rohkem vaguneid on sihitud Siberi osasse (Novosibirski oblast), nimelt 233 vagunit. Põhja-Venemaale Kirovi (end Vjatka kub.) oblastisse 120 vag., siis lõuna poole – Babõninosse 57 vag., ja Starobelskisse 80 vagunit. Kas rongid selles koosseisus ettenähtud sihtkohtadesse jõudsid või toimus Nõukogude Venemaa sees veel ümberhaakimine, pole teada.
Kohalejõudnult on kirjutanud kodumaale ainult naised ja saabunud kirjade alusel on võimalik teha üldjoontes järeldusi, et K i r o v i o b l a s t i s s e on saadetud Tallinnast, Harjumaalt, Läänemaalt ja Saaremaalt küüditatud naised – lastega. Kirovi oblastisse on sattunud ka mõned üksikud perekonnad koos. See tuleneb sellest, et need perekonnapead ei kuulunud A-gruppi. Pole andmeid, miks mõnede perekonnapeade suhtes sarnane erand on tehtud. Üldiselt oli olukord sarnane, et kõik perekonnapead kuulusid A-gruppi ja saadeti perekondadest eraldi.
N o v o s i b i r s k i o b l a s t i s s e on jõudnud Lõuna-Eestist, Virumaalt ja Järvamaalt küüditatud naised – lastega.
Meeste suhtes pole kindlaid andmeid, kuna A-gruppi kuulunud mehed pole ükski kirjutanud, muidugi põhjusel, et ei lubatud kirjutada.
Arvatavasti saadeti Põhja-Eestist küüditatud mehed Babõnino jaama ja Lõuna-Eestist küüditatud mehed – Starobelski jaama.
Tõenäoline on, et ka Siberi osasse on saadetud mehi. Raudteeametnike andmete kohaselt on Karagati jaama sihitatud ešelonis olnud mehi.
Selline oli umbkaudne üldpilt küüditatute asukohtade suhtes alguses, kuid rinde lähenemine tõi kindlasti – vähemalt meeste suhtes – peatselt muudatusi. 1941.a. sügisel vallutati Saksa vägede poolt Starobelski ja Babõnino rajoonid, kuid vallutatud aladelt ei pääsenud ühtki küüditatut – kõik olid viidud aegsalt kaugemaisse piirkondadesse. Hiljem on tõenäoliselt küüditatud mehi veetud läbi paljude sunnitöölaagrite ja puistatud laiali üle kogu Nõukogude Venemaa.
Maakondadest ja linnadest on registreerimisandmeil küüditatud järgmiselt:
Harju maakonnast ja linnadest 2593
Järva „ „ 365
Lääne „ „ 573
Petseri „ „ 475
Pärnu „ „ 816 Saare „ „ 985
Tartu „ „ 1070
Valga „ „ 363
Viljandi „ „ 745
Viru „ „ 1303
Võru „ „ 440
Kokku 9728 ZEV-i poolt kogutud materjal on praegu veel lõplikult läbi töötamata, mistõttu arvudes on võimalikud teatavad muudatused. Samuti ei ole veel käsitada täpset statistilist materjali äraviidute vanuse, hariduse, elukutse jne.kohta.
Eelkokkuvõtete alusel saame siiski üldpildi küüditatud meeste, naiste ja laste (alla 18 a.) arvulise vahekorra suhtes.
Küüditatud on: mehi 3512 naisi 3024 lapsi 3067 Laiaulatusliku küüditamise läbiviimisel ilmnes puudusi ja arusaamatusi, mis olid koguni arutusel kompartei keskkomitees, kus tehti seepärast etteheiteid rahvakomissar B.Kummile.
Üks Tallinna küüditamisjuhte on märkinud paberilehele terve rea vigu ja küsimusi, mis inimeste kinnivõtmisel ilmnes ja mille kohta taheti saada lahendust, et järgnevail küüditamistel asi libedamalt läheks. Säilinud paberilehele on märgitud vene keeles järgmisi arusaamatusi:
1.Aktsiooni puudulik organiseerimine.
2.Järelejäänud kapitalistide küsimus.
3.Miks rahad tagasi anda? 4.Mis teha põgenenutega? 5.Miks kaotati varanduste nimestikud?
6.Kuidas jääb asutuste rahade ja dokumentidega? (Nähtavasti leidus küüditatute korteris ametiasutuste raha ja dokumente.)
7.Saamata jäänud palk, kuidas sellega?
8.Kas tuleb veel... (küsimus on jäänud pooleli).
9.Kuidas talitada trotskistlike ja teiste raamatutega?
Powered by