Põhja-Eesti vabastamise teine operatsioon
Tallinna ja Harjumaa vabastamine
Augusti teisel poolel jäi Punaarmee veel kindlalt püsima Loode-Eestise – Harjumaale ja Läänemaale ning Läänemere saartele. Mainitud maakondade servadel olid aga mõned vallad varem vabastatud, nii Harjumaa valdadest Kehtna 8.augustil ja Kuimetsa 9.augustil; Läänemaa valdadest edelaosas Varbla vald 8.augustil.
Loode-Eesti maakondade vabastamine sündis vastase merre paiskamise operatsioonina. Kuigi bolševistlikud väejuhid olid arvestanud kohata Eestisse tungivat vastast just siin, laskis reaalsus vastupidi Loode-Eestis areneda sõjategevuse lõppvaatusel. Baaside alad valisid N.Vene vallutajad 1939.a.sügisel kõik Loode-Eestisse. Sellejärel algas siin palavikulik ehitustööde korraldamine.
Sõda algas aga varem kui esialgu oodati. Paldiskis ja ümbruses (Põllkülas) jõuti ehitada vaid üksikuid hooneid ja hooneteblokke ning teatud tulemusi saavutati sadama ja raudteede võrgu laiendamisel. Osmussaarel jäi pooleli punkrite ehitustöö. Suurtel saartel oldi töödega aga kaugemale jõutud.
Sõjaaegsete kindlustustööde, nn. „kraavitööde” ajastul aga ehitati peaasjalikult tõkete võrku ümber Tallinna. Linna ümber oli ette nähtud kolmekordne kindlustuste vöönd ja linnas barrikaadid. Tõkete vööndit ehitati peaasjalikult tankide vastu ja see koosnes normaalselt tõkkevaiastikust ja tõkkekraavist.
Vaiastikuna kasutati mõnikord maharaiutud puude meetrikõrguseid kände, harilikult aga ehitati mitmerealine maa sisse kaevatud palkide ja raudtalade riba. Kasutati aga ka umbes 80 cm kõrguseid betoonpüramiide.
Paremini väljaehitatud tankitõkete ribad olid idas Jägala jõe – Peningi joonel, siis Iru jõe kaldal. Lääne pool olid tõkete ribad ehitatud Valdeku laskevälja – Pääsküla – Harku joonele ja Tondi – Ülemiste järve joonele. Tondi ja Roosi tänava vaheline raudtee tammi põhjakallak oli tankide vastu järsuks tehtud, millega see pidi asendama harilikku tankitõkkekraavi. Linnas olid ehitatud barrikaadid Narva, Tartu ja Pärnu maanteedel ning Soo tänaval.
Põhja-Eesti läänepoolse osa vabastamisoperatsioonis oli peasuund määratud ühel ajal Tallinnale ja Paldiskile, selle rajooni aegsa äralõikamisega läänest. Kõrvalsuund oli aga Haapsalule. Ülesande viimase osa lõplikule lahendamisele asuti peale Tallinna langemist.
Operatsoon algas 20.augustil. Tallinna peale liiguti kolmest peasuunast – Tapa, Paide ja Pärnu suunast. Suurema hoobi andmist ida suunast takistas Narva maanteel purustatud Iru sild.
Sealt Tallinnale lähenevad kolonnid olid sunnitud liikuma osalt üle Pirita jõe Väo mõisa juures põuast kuiva jõesängi mööda, rõhuvas enamikus aga Kehra ja Raasiku kaudu Tartu maanteele ja sealt Tallinna peale, mis ei saanud mõju avaldamata jätta muidu kiirele edasiliikumisele. Idas avaldas vastane tõsisemat vastupanu Iru silla juures.
Läänes oli tõsisemaid võitlusi Märjamaa juures, Arudevahel, Ääsmäe küla juures, Pääskülas ja Harkus. Linna serval oli ägedamaid võitlusi veel Lasnamäel Tartu maantee ääres. Tallinna vallutamisoperatsioonil saadi 11 432 sõjavangi ja 293 suurtükki ning 91 soomusmasinat.
Harjumaa vallad vabanesid järgmiselt: idas – Kolga vald 20.augustil; Anija, Ravila ja Kõue vallad ning Kehra alev 21.augustil; Kuusalu, Jõelähtme, Raasiku, Peningi ja Kuivajõe vallad 22.augustil; lõunas – Järvakandi vald ja Rapla alev 21.augustil, Raiküla, Rapla, Juuru, Varbola, Kernu, Nissi, Padise (lõunapoolne osa) ja Nõva vallad 22.augustil. Esimese kolme pealetungi päevaga oli seega ring tõmbunud kokku üsna Tallinna ja Paldiski lähedusse. Oli ühtlasi saavutatud ka nende linnade äralõikamine Haapsalu rajoonist. Edasi vabanesid vallad ja asulad järgnevalt: Hageri ja Kohila vallad 24.augustil, Keila linn ja Keila vald 22.augustil, Saue ja Rae vallad 26.augustil. Lõpuks vallutati mõlemad linnad – Tallinn ja Paldiski, üheaegselt 28.augustil. Samal ajal vabanesid lõplikult ka ülejäänud vallad linnade ümbruses –Iru, Tõdva, Harku ja Padise. 28.augustil vabanesid veel Pakri saared ja järgmisel päeval Prangli saar.
Kõrvuti Harjumaaga vabanesid pea samaaegselt ka Läänemaa mandriosad, väljaarvatud Haapsalu ümbrus ja Virtsu sopp. Ette oli jõudnud Varbla vald, mis vabanes rinde kõikumise perioodil Põhja-Pärnumaal lõplikult 9.augustil. Üldise pealetungi raamides vabanesid Läänemaal esimeses voorus: Kirbla vald 21.augustil, Vigala, Velise, Kullamaa, Märjamaa ja Piirsalu vallad 22.augustil ning Martna vald 23.augustil. Seejärel arenes edasi Tallinna operatsioon, kuna Haapsalu suunas teostus tiivakaitse kuni jõudude vabanemiseni Tallinna alt. 30.augustil algas tegevus uuesti Haapsalu suunas. Sel päeval vabanesid Riguldi, Taebla ja Lihula vallad. Järgmisel päeval, 31.augustil, vabanesid Oru, Ridala ja Asuküla vallad ja vallutati ka Haapsalu linn. Läänemaa mandriosa vabastamine aga lõppes Noarootsi ja Karuse valla vallutamisega 4.septembril. Sellega oli lõpetatud avalik võitlus Punaarmee jõudude vastu mandril. Järgnes ligi paarinädalane ettevalmistusaeg ja siis algasid saarte vabastamisoperatsioonid. Vahepeal aga toimus veel Vormsi saare vallutamine 12.septembril. Ägedamad võitlused toimusid Läänemaa piirides Märjamaal, Kirbla küla juures, Kasaril, Päärdus, Palivere alevikus, Saanika külas ja lõpuks Virtsu juures. Väiksemaid võitlusi oli Martna valla keskosas, siis Rannamõisas ja Lähtrus ning Lihula valla keskuses ja Tuudil.
Harjumaa piirides ja nimelt selle lõunaosas oli metsavendade-partisanide tegevus kõige elavam. Maakonna lõuna- ja kaguosas oli laialdasi soo- ja raba-alasid, ei olnud puudu aga ka metsast. Eeskätt siin pidid ka varju leidma inimesed, kellele ei saanud pakkuda varju Tallinn ja ta lähem ümbrus. Metsavendade tegevus sai tublisti elustatud üle lahe tulnud nn. „Erna” salga läbi. Suuremaid ja tugevamaid metsavendade salku olid: Järvamaa piiril Kõue vallas Kautla ümbruses „Erna” salk, Juuru vallas Mahtra ümbruses 240-meheline „Harju Maleva”, eesti lendurite salk Kolga – Kõnnu valdade piiril Koitjärve ümbruses. Meesterohkemad gruppe oli veel Varbola ümbruses, ligi 500 meest, kuid peaaegu relvadeta, ja Rapla ümbruses umbes 200 meest. Kose ümbrus oli aga üldse metsavendade suuremaid kogunemiskohti, kus läheduses asus ka Kautla. Võrdlemisi hästi relvastatud „Erna” salga paigalejäämise järel Kautla ümbruses arenes seal võrdlemisi kiirelt sideme loomine ümbruse metsavendade salkadega. See õnnestus mitmes suunas isegi kaugemale ja juuli lõpul arvestati organiseeritud salkade kogusuurust, „Erna” salgaga eesotsas, Kautla ümbruses 2000 mehele. Korralikumalt relvastatud metsavendade salga moodustas ka tegevast teenistusest Venemaale viimise eel põgenenud lendurite grupp Koitjärve ümbruses, kelle juurde kogunes ka üksikuid kohalikke elanikke ja kellel oli teatav side metsavendadega Lehtse valla põhjaosas. Väiksemaid metsavendade salku oli aga metsarohkemais valdades igal pool, mis mõnikord omavahel ühinesid ja mõnkord uuesti jälle lahku läksid („Harju Maleva” oli ka koondis Juuru, S.-Särge, Kuivajõe, Kirivalla ja Jalukse rühmadest ning luurepataljoni erirühmast). Suur oli aga ka „linna metsavendade”-põrandaaluste arv Tallinnas ja Nõmmel, kujutades endast teatud jõudude reservi, mida tarviduse ja võimaluse korral võinuks kiirelt tegevusse rakendada, nagu see tegelikult Tallinna vallutamise ajal sündiski. 28.augusti hommikul, kui veel Punaväe riismed liikusid siin-seal mööda tänavaid, tekkisid meesterohked omakaitselaste grupid, kes alustasid energilist tegevust (Gustav Adolfi gümnaasiumis, Koplis, Tondil, Nõmmel, Kaarli puiesteel, „Estonia” teatris jne.).
Erinev teistest oli „Erna” salk kol.H.Kure juhtimisel. See koosnes pikemal ajavahemikul Soome kogunenud eestlastest. Soomes relvastatud ja varustatud, üritas salk maabumist Salmistu randa 10.juulil. See õnnestus vaid osal. Teised sõitsid Punalaevastku vahelesegamise sunnil merelt tagasi ja saabusid hiljem kohale langevarjuritena. Mere äärest liikus raadio-vastuvõtu- ja saatejaamadega varustatud eelosa mööda metsi Kuusalu ja Kõrveveski juurest läbi ning lääne poolt Mustjõe raudteejaama üle raudtee Kose ümbrusse ja sealt Kautlasse. Maabumisel vastasega kontakti ei olnud, kuid kohe maabumise järel hakati edasiliikuvat salga osa jälgma. Esimesed raadioteated saadeti Kõrveveski juurest ja Piibe maantee äärest. Üle raudtee Arudevahe ja Laja vahel 11.juuli õhtupoolikul võeti vastu esimene teade Soomest. 14.juulil jõudis salga osa Viskla juurde, Koselt umbes 4 km, ja samal päeval oli Ravila juures esimene kokkupõrge vastasega, kus oli ka esimesi kaotusi: 1 langenu ja 1 haavatu. Ravila juurest pöördus salga osa tagasi Lendermaa juurde. Seal oli 15.juulil uus kokkupõrge. Seejärel liiguti 16.juulil Paunküla suunas. Peaosa liikus Paunküla ja Leistu vahelt läbi ja jõudis 19.juulil Kautla juurde, kus leiti eest Kautla-Mustassaarel laagris Tapa sõjaväelaste-metsavendade täies ratsavarustuses grupp. Kokkupõrke järel eraldunud raadiojaam aga eksles mitu päeva, liikudes algul peaaegu sama teed, kui möödus lääneküljest Kautlast, suundudes edasi lõunasse ja alles mõnepäevase peatumise järel Taga-Võõbu juures pöördus tagasi Kautlasse, jõudes kohale 20.juulil. Kautlas peatusid „Erna” mehed 19.-31.juulini. Sinna tulid lennukeil järele merelt tagasipöördunud mehed ja salk paisus 65 mehele. Sinna toodi järele ka varustust ning relvastust. Kautlast peeti pikemat aega raadioühendust Soomega. Teiste jaamadega ühendust aga ei olnud. Metsavendadest ühines siin nii üksikuid mehi kui ka terveid väiksemaid salku „Erna” meestega. Täielikult liitus salgaga 50 meest ja 1 naine. Paigalolemise ajal kujunes „Erna” grupp võimsaks ja meesterohkeks keskuseks, kust niidid hargnesid kaugele. Kautlast võeti ette kahe kümnemehelise grupi retk 26.juulil Albu vallamaja juurde, kus sai surma 2 meest ning 2 meest haavata. 31.juulil korraldas vastane suurema haarangu Kautla laagrile. Haaravail NKVD-meestel ja Punaväel oli suur ülekaal, mille eest „Erna” mehed olid sunnitud taanduma. 31.juuli võitluses langes 2 meest ja 2 said haavata.
Üldiselt oli Harjumaal metsavendadel kokkupõrkeid bolševistlike jõukudega mitmel pool. Peale „Erna” salga haarangu oli bolševikel tähtsam haarang Koitjärvel Eesti lenduritele. Veo- ja sõiduautodel metsa kohale sõitnud piirivalve suurema üksuse ilmumine tuli lenduritele üllatusena. Haardest püüti pääseda gruppidena laiali paiskumisega. Vastane oli aga haarderingi liiga lähedale tõmmanud. Lendurid kaotasid 3 meest langenutena. Vastase kaotused teadmata. „Harju Maleva” metsavendadel oli 3.augustil võitlusi haarama tulnud hävituspataljonlastega ja punaarmeelastega Järlepa järve ääres, kus asus ka „Erna” grupi saatejaam, mille abil oldi ühenduses Soomega, kust telliti relvi. Seal langes metsavendadel 2 meest. Samal päeval langes võitlustes S.-Särge küla all veel 3 metsavenda. Haarajatel oli kaotusi Järlepa järve ääres umbes 10 meest. S.-Särge kohta aga puuduvad andmed. Kuna Harjumaale oli kogunenud tugevad Punaväe jõud ja samuti suurel arvul miilitsajõuke, siis enne sakslaste tulekut omavalitsuse asutiste ülevõtmiskatseid siin ulatuslikumalt ei teostatud.
Silmapaistvamaid sündmusi kohaliku võimu ülevõtmise juures arenes Vahastul. Metsavendade-partisanide kogunemine sai siin alguse 22.juunil (major Hirvlaane õhutusel, kes siin end bolševike eest varjas). Organiseerimistöö tulemusena kujunes Vahastu metsavendadest 3.juuliks 20-meheline enam-vähem korralikult relvastatud jõud. 4.juulil kell 12 kuulutati end Nõukogude võimust sõltumatuks: Vahastu linnusele ja pritsikuuri torni heisati rahvuslipud, Vahastu algkoolis ja rahvamajas hävitati punased nurgad ning vangistati kohapealsed kommunistlikud tegelased. Et takistada Punaväe aktsioone, põletati 4.ja 5.juuli ööl kõik sillad ümbruskonnas teid läbitavail jõgdel ja kraavidel. 5.ja 6.juuli vahelisel ööl korraldas salk rünnaku Kuimetsa vallamajale, kuid löödi tagasi raskekuulipilduja tulega .Metsavendade-omakaitselaste salgal õnnestus võimu kohapeal oma käes hoida kuni 9.juulini, mil kohale jõudis umbes 2000 meest Punaväge. Selle tagajärjel taandus salk korduvalt võitlusi pidades rappa.
Rinde saabumisel astuti kõikjal viivitamatult kontakti Saksa üksustega ning tegutseti seejärel kooskõlas sõjaväe korraldustega. Suurema üksusena Harjumaal liitus rindetegevuseks Saksa osadega „Harju Maleva”, asudes 8.augustil esmakordselt rindele Tamsi ja Siuge külade juures. Siit vallutas salk esimese ettevõttena Habaja mõisa, jäädes esialgu Habaja positsioonile. Samal ajal algas laialdane omakaitse organiseerimine Saksa koondise korraldusel, mis jätkus kuni Tallinna vabastamiseni (Kuimetsa, Kõo, Ravila, Kuivajõe, Kohila, Juuru ja Tõdva valdades ning Nõmme linnas). Uued üksused võtsid kõik osa edaspidisest rindetegevuse abistamisest kuni Tallinna vallutamiseni. „Erna” salk tõmbus 31.juuli haarangu järel Kautlast läände ja liitus 6.augusti paiku üle rinde mineku järel Saarnakõrve juures sakslastega. Rindest ületuleku järel anti „Erna” grupile uus kuju („Erna” II). Soomest tulnud ja Eestis sõjarinde taga koosseisu astunud meestest ning uutest juurdetulijatest moodustati 3-kompaniiline pataljon, neist kaks laskurkompaniid ja üks rk-kompanii miinipildujate rühmaga. Suuremal arvul ühines pataljoniga Tartu ja Paide mehi. Seega kujunes „Erna” tugevamaks vabatahtlike pataljoniks meie maa vabastamisel. Augusti esimestel päevadel saabusid üle rinde pataljoni juurde tagasi ka väiksemad, eriülesannetega väljasaadetud grupid. Ajavahemikul 3.-12.augustini peatus pataljon Saarnakõrves ja Kukepalus. Kukepalust sooritas 16-meheline grupp autol retke Loksale. Teel korraldati haarang punaväelastele, kus oli kaotusi vastaspoolel (surnuid ja haavatuid) ja omal (1 haavatu). Välja sõideti 10.augustil, õhtul jõuti Valgejõele, hommikul vara Vihasoole ja 11.augusti õhtul Loksale, kus saadi väärtuslikku sõjasaaki.
Seejärel jõudis rinne pea ka Loksale. 15.augustil sõitis grupp Loksalt tagasi, ühinedes pataljoniga Katsinas, Kukepalu ja Rava vahel Katsina juures peatus pataljon 12.-19.augustini ja siin oli peamiselt luureüksuste kokkupõrkeid. Suurt pealetungi algas pataljon 19.augustil Rava ja Ojasoo vahelt ning liikus Tallinna peale üle Ravila, Kose, Anepalu, Tuhala, Nabala, Veneküla, Kurna ja Raudalu. Kokkupõrkeid vastasega oli sellel teekonnal 20.augustil Ravila juures, 21.augustil Kose juures Võllel (4 langenut), 23.augustil Anepalu juures, 24.augustil Nabala juures (3 langenut, 4 haavatut), 25.augustil Kurna juures (3 langenut) ja 26. ning 27.augustil Ülemiste järve ääres (26.augustil 1 langenu järve ääres ja 27.augustil 2 langenut Liival ning 1 langenu Alliku küla juures). Järve ääres sai 28.augustil haavata ka pataljoniülem kol.H.Kurg, kes evakueeriti – asemele jäi major R.Hindpere. Kahele eelmisele „Erna” tegutsemisajajärgule järgnes veel kolmas. Lühikese peatuse järel Tallinnas asuti uuesti sõjateele. Üks kompani ühes raskekuulipilduja jaoga sõitis 3.septembril Paldiskisse. Sealt sõideti mootorpaatidel Osmussaare juurde, kust pöörduti tagasi ja liiguti maanteel Haapsalusse.
Esimese retkena võeti ette 8.septembril Hobulaiu vallutamine. 9.septembril asuti Haapsalust koos sakslastega Vormsi vallutamise retkele, mis teostati Soome ja Eesti paatidel. Sakslased maabusid kirdeosas, tuletornist paar kilomeetrit lõuna pool. „Erna” mehed maabusid lõunaosas Rumpa küla juures ja jõudsid õhtuks Hullo külla. Järgmisel päeval algas metsade puhastamine, kuna sakslased liikusid edasi. Pärast saare vallutamist 12.septembril sõitis kompanii tagasi ja ühines ülejäänud osaga, kes oli vahepeal sõitnud Rohukülla. 13.septembril sõideti edasi Saastnasse. Seal korralduti dessandiks ja järgmisel päeval ületas pataljon paatidel Muhu väina ning maabus Nõmmkülas. Ülevedu toimus Saksa ja Eesti paatidel.
Samal ajal maabus lõunapoolne dessantosa Võiküla juures. Mõlemad dessantosad Muhumaal liikusid maabumise järel Muhu kiriku suunas. Vastase vastupanukorralduse hävitasid selles rajoonis tõhusad lennurünnakud Väike-Väina tammi mõlemale sillapeale (lääneotsale oli pillutud 53 000 kg pomme).
18.septembril vallutati Orissaare ja „Erna” pataljon liikus peatumatult edasi Pöidele ning sealt üle Loone Pärsamaale ja Uus-Kaarmale, kus oli kokkupõrkeid vastasega (Pärsamaal oli 1 langenu ja 1 haavatu). Uus-Kaarmalt liikus pataljon 19.septembril edasi Elme, kus seadis korda Aste lennuvälja, mis Punaväe poolt oli täis veetud palke ja kive. 24.septembril liikus pataljon üle Kogula Lömalasse ja pöördus sealt 28.septembril Tallinna tagasi. Maha jäi paarikümne-meheline grupp, kes jäi kohale kuni Saaremaa operatsiooni lõpuni (28.septembril oli 1 langenu Kriitsis). Kogu tegutsemise aja kestel oli „Erna”-nimelisel üksusel kaotusi 27 langenut ja 35 haavatut. Pataljon likvideeriti 10.okt. ja mehed lahkusid mitmes suunas.
Tallinna vallutamisoperatsioonist tõttas osa võtma metsavendi-omakaitselasi kõigist kodumaa osadest, salkadena,väiksemate gruppidena ja üksikult. Abistades üldiselt Saksa sõjajõude, täideti selle juures väga mitmesuguseid ülesandeid. Suuremaid lahingüksusi olid major Hirvlaane pataljon ja kapten Talpaku pataljon.
Major Hirvlaane pataljon alustas tegevust kompaniina ühe Saksa rügemendi juures 3.augustil Türil. Esimesed mehed olid enamuses Türi ümbrusest. Kompanii alustas tegevust juba järgmisel päeval. Ühe eduka Saksa rünnakgrupi tegevuse tagajärjel oli vastane taandunud Lellest, Kehtnast ja Keavast. Sinna püsiva rinde ette asusidki hirvelaanelaste salgad. Järgneval ööl vallutas üks rühm neist Vahastu. 7.augustil taandus vaenlane Raplast ja seda asus kaitsma Kehtnas ellukutsutud 29-meheline Rapla ja Valtu omakaitselaste rühm. Kuna Rapla asus kiiluna Punaarmee rinde sees, siis korduvate toetusenõutamiste peale saadeti sinna 9.juuli algul üks kergekuulipilduja jagu ja hiljem veel 2 rühma. Järgneval päeval siirdusid Raplas kolm rühma eri suundades luurele. Hiljem tulid teised õnnelikult tagasi, kuna üks kaotas Hagudis oma juhi. Samal 10.augustil alustas vastane hommikul pealetungi Raplale, kusjuures pearünnakusuunast edelas saadi vastase kavatsuste kohta õigeaegseid andmeid. Jõud ja tulirelvad grupeeriti ümber, jättes põhjast pealetungiva vastase pataljoni vastu ainult ühe kergekuulipilduja. Üle poole päeva peeti vastu suurtükitulega tõhusalt toetatud vastase pealetungile, kuni lõpuks välja ilmusid ka tankid ja laskma hakati ka seljatagant Rapla alevi majadest. Äralõikamise hädaohtu sattunult tõmbuti lõpuks tagasi, taandudes Keava juurde. Selles väheste jõududega peetud edukas võitluses sai omal poolel surma 10 ja haavata 6 meest. Vastase kaotused olid seniseil andmeil 116 surnut ja üle 200 haavatu. Seejärel moodustati 2.kompanii. 15.aug. ründas vastane suurtüki- ja miinipildujatule ning tankide toetusel 1.kompanii positsioone Keavas. Ajutise taandumise järel jäädi lõpuks püsima endistele seisukohtadele. 20.augustil Tallinnale alanud pealetungi operatsioonis võtsid Rapla vallutamisest osa mõlemad kompanid: paremal tungis peale 1.kompanii, 2.kompanii julgestas vasakut tiiba. Vastase poolt oli alev kindlustatud paljude punkritega. Ägedais võitlusis langes major Hirvelaan. Alles järgmisel õhtul vallutati Rapla alev lõplikult. 22.augustil oli 14-mehelisel hirvelaanelaste salgal edukas kaugmaaluurekäik, kus aeti laiali kahele veoautole paigutatud vastase meeskond ja autod toodi saagiks. Järgmine tõsisem operatsioon vastase vastu oli Kiisal 24.augustil.
Rajooni vallutamisel osutas vastane tugevat vastupanu jaama juures. 2.kompanii ületas keskpäeval Kiisa jõe ja selle kaldal olevad kindlustused. Edasi tungiti tähelepanematult vastasele seljataha, kus maantee ümbruses peeti aga lahing vastase vastupaisatud varuosadega. Suurele arvulisele üleolekule vaatamata aeti vastane laiali ning tungiti jaama taga raudteele välja. Seega oli vaenlase vastupanu lõplikult murtud ning ta taandus Tallinna suunas. Edasistes võitlustes ei avaldanud vastane enam plaanikindlalt organiseeritud vastupanu.
26.augustil Jälgimäe juures suurtükiväe kahevõitluse ajal eraldusid kompaniidest rühmad, mis läksid rügemendi teiste kompaniide täienduseks. Järelejäänud meeskonnad liikusid edasi esijärgus. 2.kompanii võttis oma alla Vääna raudtee äärsed ülekäigud. 1.kompanii liikus veel kaugemale, vallutades Alliku küla all ägedate võitluste järel lõplikult Pääsküla jõe ülekäigud. Sellele järgnes veel Koru lahing, kus sakslased ja hirvelaanlased vallutasid punkritega kindlustatud vastase liini. Pääsküla vallutamise järel saadeti pataljon Saue – Vihterpalu – Nõva – Riguldi – Põõsaspea rajooni metsi puhastama, rannavalvet teostama ning omakaitset organiseerima. Metsades leidis aset terve rida võitlusi end vastupanuks kindlustanud vaenlasega. Rannikul löödi tagasi Osmussaarelt mandrile tulnud vastase dessant.
14.septembril likvideeriti osa pataljonist, 73 meest jätkas aga võitlusi veel järgmisel kuul. Likvideerimise momendil oli pataljonis 21 ohvitseri ja 206 reavõitlejat. Pataljoni langenute arvu arvestatakse 27-le. Peale esialgse koosseisu tuli mehi suurel arvul juurde Rapla rajoonist. Pataljon oli relvastatud saksa püssidega, automaatrelvi pidi aga ise muretsema. Võitluste algpäevil Türil omati vaid üks püstolkuulipilduja. Likvideerimise ajal oli aga igas jaos keskmiselt 3 automaatrelva. Langenud juhi teenete tunnustamiseks nimetati pataljon likvideerimise käskkirjas „Major Hirvlaane pataljoniks”.
Kapten Talpaku nimega seotud üksusi on õieti mitu, kuid nad ei tegutsenud mitte ühel ajal, vaid moodustati ajaliselt üksteise järel, koosnedes seejuures osalt endistest, osalt uutest meestest. Esimene kujunes Otepääl enne sakslaste tulekut. See siirdus 10.juulil Tartu vabastamisele ja võttis osa Tartu kaitsmisest Tähtvere rajoonis erisalgana kuni 13.juulini. Siis läks 4.kompaniina Tartu partisanide pataljoni koosseisu, võideldes edasi linna piirides. Pataljon allus partisanide üldjuhile, kellele allus veel kohapeal Tartumaa partisanide pataljon. 29.juulil andsid pataljoni üksused relvad ära ja Otepää mehed siirdusid koju tagasi.
2.juulil moodustati Põhja-Tartumaa puhastamiseks Otepääl uus üksus: kolmerühmaline kompanii, mis koosnes 120 mehest Otepää vallast ja linnast ning Pühajärve ja Aakre valdadest. 3.augustil sõitis kompanii Tartu, kus kompanii jäi relvastuma, kuna kapt.Talpak sõitis järgmisel päeval Rakkesse, olles määratud Rakke – Rakvere – Jäneda rajooni ülemaks omakaitse alal. Rakkes oli ülesandeks rajooni omakaitse üksuste organiseerimine ja Jõgeva ümbruse puhastamine hulkuma jäänud punaarmeelastest. Esimesed jõud selleks olid: kaks päeva varem üle Põltsamaa Rakkesse sõitnud 18-meheline rühm ja 4.augustil Tartust koos sanitaarpersonaliga Rakkesse sõitnud 12-meheline rühm. 6.augustil Tartust väljasõitnud kompanii korraldas kaks päeva Endla järve ümbruses haaranguid ja jõudis Rakkesse 8.augustil. Omakaitse organiseerimistööd alustati või jätkati kokku 22 keskuses.Haaranguid korraldati rühmade poolt 12 ja kompanii poolt veel kohale jõudmise päeval 4. Vange saadi üle 400, mis on tõendiks ülesande edukast täitmisest. Omal oli neil haaranguil 1 langenu.
10.augustil moodustati Tallinna peale liikumiseks Rakkes uus 120-meheline kompanii. Selle koosseisu läks ka 35-meheline Petserist Rakkesse saadetud omakaitselaste rühm. Uus kompanii sõitis samal päeval Väätsa metsaülema juurde, 20 km Paidest, ja järgmisel päeval Kuimetsa. Sealt algas edasiliikumine Tallinna peale koos liiteülesandega väekoondise kahe osa vahel tegutseva Saksa pataljoniga. Koondise osad liikusid üks Paide – Kose – Tallinna teed ja teine Türi – Rapla – Tallinna teed. 11.augustil jõudis Kuimetsa järele ka Tartust Rakkesse saadetud kahetoruline 3” patarei, mis liikus traktori veol. Patarei, mille meeskond ulatus 37 mehele, jäi tegelikult kompanii ülema käsutada, kuigi tulejuhtimine allus pataljoni ülemale. Samal päeval liitusid kompaniiga veel 16-meheline Mahtra omakaitselaste rühm ja 12-meheline Habaja mõisa rühm. Järgmisel päeval täienes kompanii Tartust kohale sõitnud sanitaarpersonaliga. Kompanii juurde kogunes Juuru, Kaiu, Kehtna ja Rapla omakaitselasi 100 mehe ümber. Üksikult ja väiksemate gruppide kaupa ilmus peale Kuimetsa jõudmist mehi kompani juurde aga kogu aeg ja varsti polnud võimalust enam uusi tulejaid vastu võtta. Kuimetsas kasvas kompanii, välja arvatud erisalkadena tegutsenud omakaitselased, 223 mehele, kelle hulgas oli 24 ohvitseri, kandes seega rohkem pataljoni kui kompanii ilmet.
Kuimetsa asudes võttis üksus oma alla rinde ettenihutatud tugipunktid Habaja asunduses, Juurus ja Mahtra külas. Habaja asunduse tugipunktist oli vastane umbes 500 m ja asundust hoiti kogu sealolemise aja kestel suurtükitule all. Habajale teostas vastane ka rünnakuid ja haardekatsed, milles tal oli kaotusi umbes 25 meest langenutena. Omal poolel oli 5 haavatut. Eriti aktiivne oli vastane aga Juurus, teostades sealolemise 8 päeva kestel iga päev 1-2 pealetungikatset kuni kompanii suuruste jõududega, kandes kaotusi vähemalt 20 meest langenuina ja 6 vangilangenuina. Omal poolel oli 1 langenu ja 2 haavatut. Mahtras teistest eraldatuna asuvat rühma vastane aga ei tülitanud. Tugipunktidest teostati arvukaid luureretki kuni Hagudi jaamani ja Kolu teeristini.
18.augustil liikusid kõik osad peale Habajas asuva Kaiu. Habajast ei jõudnud Harjumaa omakaitse sel päeval mehi välja vahetada ja need jõudsid järele järgmisel päeval. 19.augusti keskpäeval asus üksus uude suunda: Värava – Kärpla – Kokuta joonele, saades ülesandeks koos pataljoniga vastase Järvakandi asunduse Lipa metsade rajoonis pesitsevate jõudude aktiivsuse korral neid tagasi tõrjuda. Kärplas vahetati välja major Hirvelaane pataljoni kompanii. Uuel seisukohal asus patarei positsioonile Kabeli ja Nurme küla vahelisse metsa. Üksuse juurde tuli umbes 50 meest Juuru ja Kaiu omakatselasi ning umbes niisama palju Kehtna, Keava, Järvakandi ja Rapla omakaitselasi.
20.augustil algas pealetung Tallinnale. Üksus saatis välja luure üle Väljaotsa talu Järvakandi asunduse peale, et vastase taandumisele asumisel kiirelt teateid tuua. Märjamaa ja Rapla suunas tegutsevate kolonnide edu korral oli oodata Järvakandi – Lipa rajoonis asuva vastase kottijäämist ja kotisolejate purustamise teostamiseks pidi luure tooma tarvilikke teateid. Jõudnud Väljaotsa tallu, saadeti tagasi sidekäskjalg teatega. Viimane juhiti eksiteele ühe kohaliku elaniku poolt ja sattus vastase kätte Kõrtsi juures, kus asus tugev vastase eelpost. Alarmeeritud tugevad vastase jõud asusid Väljaotsa talu rajooni haarama eest ja seljatagant. Peale Kõrtsi juures asumise olid vastasel tugevad jõud veel vahetus läheduses Purku külas, ja nende punktide vahemaa (umbes 2 km), kus luure läbi läks, suleti kiirelt kahest suunast liikuvate vastase jõudude poolt.
Luure haaramiseks võttis vastane tarvitusele veoautod meeste kohaletoimetamiseks, siis soomusmasinad ning suurtüki-, miinipildujate ja paljude automaatrelvade tule. Soomusmasinate ja haaravate salkade vahelt läbi libisedes tulid 50-mehelisest salgast esialgu tagas umbes pooled. 7 langes avalikus võitluses, neist üks ohvitser, osa tuli tagasi hiljem veel kolme päeva kestel, kuna 6 jäid teadmata kadunuks, oletatavasti tapeti vangilangenutena. Haavatuid-põrutatuid oli selle juures 4, neist 3 raskesti.
Järgmisel päeval oli vastane eelmainitud rajooni maha jätnud ja üksus asus Kõrtsi teeristi – Järvakandi asunduse joonele. Liiteosana asus üksuse kõrvale metsniku maja juurde 30-meheline Kehtna-Keava-Rapla omakaitselaste salk. Männiku teeharule asus 20-meheline Järvakandi meeste salk ja Järvakandi asunduse Sobli joonele 50-meheline Kaiu ja Juuru meeste salk.
Viimasest toimetas 20-meheline salk pikema luurekäigu Nõmmküla suunas, leides vastast ainult Kabala asunduse juures Konovere jõe põhjakaldal.
22.augustil liikus üksus edasi ja asus 8-kilomeetrilisele kaitsejoonele: Kuusiku metsaülem – Konovere jõe vasak kallas kuni Laikamaa vesiveskini – Lubja küla – Pilpa küla – Lepmetsa küla – Lipa küla – Nõmmküla – Raiküla vallamaja. Patarei jäi Raiküla asundusse. Luurega tehti kindlaks, et öösel asusid tugevad vastase jõud Koikse raudteejaama juures, hommikul oli jaama ümbrus aga vastasest puhas.
23.augusti keskpäeval paisati üksus koos pataljoniga Juuru rajooni, kus võttis oma alla Mahtra juures Jaluse joone. Maha jäid Järvakandi omakaitselased ja paarkümmend soovijat Kehtna ja Keava meestest,
Eelpositsioonile, 1,5 km loode poole Jalukset teeveertele, asusid üks rühm ja 30-meheline omakaitselaste salk; peapositsioonile Jalukse küla lääneservale ülejäänud rühmad ning ajuti juurde antud tankitõrje-suurtükid. Varu ja patareid jäid Matsi juurde, kuhu asus ka 30-meheline omakaitselaste salk. Küla võeti kohe kohalejõudmise järel vastase suurtükitule alla. Väljasaadetud luure tegi kindlaks vastase Härküla – Saunaküla – Pirgu joonel. Varahommikul väljasaadetud luure tõi juba teate vastase taandumisest Kohila suunas. 24.augusti hommikul tuli juba käsk rännaku jätkamiseks, et vallutada Nõmme linn. Esimeseks eesmärgiks oli aga Kohila vallutamine koos pataljoniga kagu suunast. Üksus liikus üle Kasemäe – Kärivere – Uuetoa – Angerja, puhastades tee miinidest ja toimetades luuret üle Uuetoa – Salutaguse Sillaotsani. Vastane oli aga Kohila maha jätnud, purustades vaid silla Keila jõel. Nii jõudis üksus lühikese ajaga üheaegselt mitmelt poolt liikuvate osadega Kohilasse juba kella 9 ümber. Kohilas jäi üksus peatuma Salutaguse külla, kus lahkusid kodukohta tagasi Juuru ja Kaiu omakaitselased.
Õhtul vastu 25.augusti anti pealetungikäsk, mille järgi üksusel oli ülesandeks liikuda koos pataljoniga Tõdva – Saku – Männiku suunas. Öö katte all tuli liikuda Tõdva külla, kus hommikul anti korraldus liikuda Kaiamaa külla ootepositsioonile. Kaiamaal algas 25.augusti hommikul pioneeride poolt kohe silla ehitus Tõdva jõele. Üksusest paigutati kaks rühma jõe joonele silla ehituse kaitseks, rk-rühm paremale ning üks rühm ja omakaitselaste salk Kaiamaa kõrgendiku lääneservale vastu Kaiamaa metsa. Patarei jäi Tõdva külla. Vastase püssitulega segamisele vaatamata valmis purre pooleteise tunniga ning silla ehitamise kaitses olevad rühmad ja rk-rühm läksid üle jõe, moodustades seal sillapea. Vastase nähtavasti väiksearvuline salk asus umbes 300 m põhja pool jõge võsa servas, kust avas segava püssitule üle jõe minejaile. Samal ajal algas tulevahetus läänepoolse rühma juures, kuhu oli surutud vasakul pealetungivate jõudude poolt paari kompanii suurune vastase jõuk. Võitluses oli kaotusi vastasel umbes 50 meest langenuina – omal 1 langenu ja 2 haavatut. Nii suurearvulise vastase jõugu ilmumise tõttu Kaiamaa küla juurde ei jätkanud ettenähtud liikumist sillapea juurest Saku jaama peale. Paigale jäänult võeti sillapea meeskond vastase suurtüki- ja miinipildujatule alla. Vahepeal liikusid naaberosad juba edasi, vallutades Nõmme küla ja Saku. Selle järel liikus üksus üle osalt põleva raba Sakku, kus oli ülesandeks metsa puhastamine jaama ümbruses ja Saku julgestamine. Vastasega Kaiamaal võitluses olnud rühm ja omakaitselased jäid esialgu tegutsema eraldi. Jaama juurest liikus üksus metsa läbi kammides kuni põlenud Saku-Tammemäe kõrtsini. Seal asusid rühmad kaitseseisukorda mõlemale poole maanteed, kaasa arvatud raudtee, ja rk-rühm maantee veerele. Hiljem järele tulnud omakaitselased jäid reservi tahapoole maantee äärde. Vastane asus Nõmme-Saku teelt idasse Nõmme külla viiva sõjatee otsa kohal, kust surus tagasi tiheda automaatrelvade ja suurtükitulega kõik etteliikuvad luurepatrullid. Seisukohti Tammemäe juures pidas vastane kogu aeg ägeda suurtükitule all. 25.-26.augusti keskööl püüdis vastane seisukohti haarata vasakult ägeda suurtükitule kattel, kuid tõrjuti tagasi kõigi relvade tulega ja käsigranaatidega. 26.augustil oli tegevus vähene. Vastane püsis endiselt oma seisukohtadel, külvates üksuse seisukohtadele vaid häirivat tuld. Hommikul lahkusid üksuse juurest Rapla ja Keava omakaitselased, siirdudes kodukohta, ja õhtul lahkus rindelt ka terve üksus Kiisa jaama juurde ühepäevasele puhkusele. 27.augustil jõudis kompanii Sakku tagasi. Vastane püsis Nõmme linna lõunaserval. Kompanii paigutati metsaservale, kus Tänassilma – Männiku tee kulgeb Männiku metsa, 1,2 km läände Männiku jaamast. Seda ümbrust, kus asusid mitmed patareid, tulistas vastane raskesuurtükitulega reidilolevailt laevadelt ja mujalt.
28.augustil võttis kompanii võitlusteta oma alla Valdeku peatuskoha ja Nõmme linna kaguosa. Luure käis Hiiul, Nõmme turu rajoonis ja Mustamäel, kus oli tulevahetuses vastase hävituspataljoni osadega. Võeti 12 vangi ja vastane jättis maha kümmekond langenut. Keskpäeval tegi ligi pool kompaniid meeskonnast ringsõidu Tallinnas. 29.augusti keskpäeval liikus kompanii Pääskülla, kus asusid teised sama võitlusgrupi osad. 30.augustil ja 1.septembril pandi kompaniile sõjavangide konvoeerimise ülesanne. Järgmistel päevadel toimusid õppused kuni 5.septembrini.
5.septembril kompanii likvideeriti. Iga mees sai püssi ja 100 padrunit ning sõitis oma kodukohta omakaitsesse astumiseks. Kapt.Talpaku kompaniil oli tegevuse kestel kaotusi 10 langenut, 6 teadmata kadunut ja 14 haavatut-põrutatut. Patareil kaotusi ei olnud.
Peale nende suuremate üksuste võtsid väiksemad grupid võitlustest osa väga mitmel pool Saksa väeosade juures, tegutsedes nii rindel kui tagalas. Kõiki innustas ja tiivustas püüe kaasa aidata, et punane lipp kaoks kiiremini Tallinna tornidelt.
Harjumaale tõi stalinlik hävitamiskäsk ja sõjamöll suuri kahjustusi ja ta püsib selles suhtes teiste maakondade keskel kolmandal kohal. Hävitustööd tehti Kehra vabrikus, Raplas, Põllkülas ja linnades. Maal on kõige enam kannatanud alad, kus tegutsesid metsavennad: Kose-Uuemõisa ümbrus ja Kehtna – Juuru vaheline ala. Tallinnas sai sõja läbi kannatada kõige enam sadama rajoon, kus enamik hooneid hävines õhupommituste läbi.
Bolševistlik hävitustöö aga tabas suuremat osa käitisi. Suurkäitised: Balti puuvillavabrik, Tselluloosivabrik, Linna elektrijaam, „Puhk ja Pojad” suurveski, Kopli käitised hävinesid 75-100%-liselt. Põletati ära Balti jaam ja kitsarööpmelisel Sadama jaama hooned. Koplis, Tselluloosivabriku laoplatsil, Tallinn-Väike jaamas hävitati sadu vaguneid, enamikus kaubavagunid. Põletati ära Tselluloosivabriku puude ladu, mille tagajärjel põles ära hulk Sõjaväehaigla hooneid ja mõned sõjaväe hooned Sõjaväekalmistu juures.
Koplis põletati maha Kalevi pataljoni kasarmud. Südalinn jäi hävitustööst puutumata. Hiljem tekitasid lennurünnakud linnas mõningaid kahjusid. Nõmmel tekitas suuremat kahju laskemoonarongi õhkulaskmine Hiiu jaama juures, mille tagajärjel põles ära hulk raudtee- ja eramaju rajoonis Hiiu ladudest Mustamäe poole. Üldiselt hävines Tallinnas sõjakeerises ajavahemikul 24.-28.augustini tulekahjude läbi 389 ehitist. Statistiliste andmete järgi olid linnas suuremaiks põlemispaikadeks: Lasnamäe rajoon, Sadama rajoon, 1.politseijaoskond linna elektrijaamast kuni Arsenalini, Kopli rajoon ja Nõmmel Hiiu jaama ning Pioneeri tänava piirkond. Hävitustööd on tehtud ka Keilas ja Paldiskis. Paldiski juures on hävitusmeistrid isegi ehitanud rööpmestiku selleks, et raudtee veerevat koosseisu kõrgelt kaldalt alla rusudeks kukutada. Suure kahju tekitas Tallinnale aga juba kevadel enne sõda alanud kohalike rikkalike kaubatagavarade, väärtuslike masinate, sisseseadete ja raudtee veereva koosseisu Venemaale saatmine.
Teiste maakondade keskel kandis Harjumaa bolševike võimuloleku ajal ja sõjasündmuste kestel kõige suuremaid kaotusi inimeste ja loomade alal. See oli tingitud peamiselt asjaolust, et maakonna piirides asus Tallinn.
Tallinna ja Harjumaa vabastamine
Augusti teisel poolel jäi Punaarmee veel kindlalt püsima Loode-Eestise – Harjumaale ja Läänemaale ning Läänemere saartele. Mainitud maakondade servadel olid aga mõned vallad varem vabastatud, nii Harjumaa valdadest Kehtna 8.augustil ja Kuimetsa 9.augustil; Läänemaa valdadest edelaosas Varbla vald 8.augustil.
Loode-Eesti maakondade vabastamine sündis vastase merre paiskamise operatsioonina. Kuigi bolševistlikud väejuhid olid arvestanud kohata Eestisse tungivat vastast just siin, laskis reaalsus vastupidi Loode-Eestis areneda sõjategevuse lõppvaatusel. Baaside alad valisid N.Vene vallutajad 1939.a.sügisel kõik Loode-Eestisse. Sellejärel algas siin palavikulik ehitustööde korraldamine.
Sõda algas aga varem kui esialgu oodati. Paldiskis ja ümbruses (Põllkülas) jõuti ehitada vaid üksikuid hooneid ja hooneteblokke ning teatud tulemusi saavutati sadama ja raudteede võrgu laiendamisel. Osmussaarel jäi pooleli punkrite ehitustöö. Suurtel saartel oldi töödega aga kaugemale jõutud.
Sõjaaegsete kindlustustööde, nn. „kraavitööde” ajastul aga ehitati peaasjalikult tõkete võrku ümber Tallinna. Linna ümber oli ette nähtud kolmekordne kindlustuste vöönd ja linnas barrikaadid. Tõkete vööndit ehitati peaasjalikult tankide vastu ja see koosnes normaalselt tõkkevaiastikust ja tõkkekraavist.
Vaiastikuna kasutati mõnikord maharaiutud puude meetrikõrguseid kände, harilikult aga ehitati mitmerealine maa sisse kaevatud palkide ja raudtalade riba. Kasutati aga ka umbes 80 cm kõrguseid betoonpüramiide.
Paremini väljaehitatud tankitõkete ribad olid idas Jägala jõe – Peningi joonel, siis Iru jõe kaldal. Lääne pool olid tõkete ribad ehitatud Valdeku laskevälja – Pääsküla – Harku joonele ja Tondi – Ülemiste järve joonele. Tondi ja Roosi tänava vaheline raudtee tammi põhjakallak oli tankide vastu järsuks tehtud, millega see pidi asendama harilikku tankitõkkekraavi. Linnas olid ehitatud barrikaadid Narva, Tartu ja Pärnu maanteedel ning Soo tänaval.
Põhja-Eesti läänepoolse osa vabastamisoperatsioonis oli peasuund määratud ühel ajal Tallinnale ja Paldiskile, selle rajooni aegsa äralõikamisega läänest. Kõrvalsuund oli aga Haapsalule. Ülesande viimase osa lõplikule lahendamisele asuti peale Tallinna langemist.
Operatsoon algas 20.augustil. Tallinna peale liiguti kolmest peasuunast – Tapa, Paide ja Pärnu suunast. Suurema hoobi andmist ida suunast takistas Narva maanteel purustatud Iru sild.
Sealt Tallinnale lähenevad kolonnid olid sunnitud liikuma osalt üle Pirita jõe Väo mõisa juures põuast kuiva jõesängi mööda, rõhuvas enamikus aga Kehra ja Raasiku kaudu Tartu maanteele ja sealt Tallinna peale, mis ei saanud mõju avaldamata jätta muidu kiirele edasiliikumisele. Idas avaldas vastane tõsisemat vastupanu Iru silla juures.
Läänes oli tõsisemaid võitlusi Märjamaa juures, Arudevahel, Ääsmäe küla juures, Pääskülas ja Harkus. Linna serval oli ägedamaid võitlusi veel Lasnamäel Tartu maantee ääres. Tallinna vallutamisoperatsioonil saadi 11 432 sõjavangi ja 293 suurtükki ning 91 soomusmasinat.
Harjumaa vallad vabanesid järgmiselt: idas – Kolga vald 20.augustil; Anija, Ravila ja Kõue vallad ning Kehra alev 21.augustil; Kuusalu, Jõelähtme, Raasiku, Peningi ja Kuivajõe vallad 22.augustil; lõunas – Järvakandi vald ja Rapla alev 21.augustil, Raiküla, Rapla, Juuru, Varbola, Kernu, Nissi, Padise (lõunapoolne osa) ja Nõva vallad 22.augustil. Esimese kolme pealetungi päevaga oli seega ring tõmbunud kokku üsna Tallinna ja Paldiski lähedusse. Oli ühtlasi saavutatud ka nende linnade äralõikamine Haapsalu rajoonist. Edasi vabanesid vallad ja asulad järgnevalt: Hageri ja Kohila vallad 24.augustil, Keila linn ja Keila vald 22.augustil, Saue ja Rae vallad 26.augustil. Lõpuks vallutati mõlemad linnad – Tallinn ja Paldiski, üheaegselt 28.augustil. Samal ajal vabanesid lõplikult ka ülejäänud vallad linnade ümbruses –Iru, Tõdva, Harku ja Padise. 28.augustil vabanesid veel Pakri saared ja järgmisel päeval Prangli saar.
Kõrvuti Harjumaaga vabanesid pea samaaegselt ka Läänemaa mandriosad, väljaarvatud Haapsalu ümbrus ja Virtsu sopp. Ette oli jõudnud Varbla vald, mis vabanes rinde kõikumise perioodil Põhja-Pärnumaal lõplikult 9.augustil. Üldise pealetungi raamides vabanesid Läänemaal esimeses voorus: Kirbla vald 21.augustil, Vigala, Velise, Kullamaa, Märjamaa ja Piirsalu vallad 22.augustil ning Martna vald 23.augustil. Seejärel arenes edasi Tallinna operatsioon, kuna Haapsalu suunas teostus tiivakaitse kuni jõudude vabanemiseni Tallinna alt. 30.augustil algas tegevus uuesti Haapsalu suunas. Sel päeval vabanesid Riguldi, Taebla ja Lihula vallad. Järgmisel päeval, 31.augustil, vabanesid Oru, Ridala ja Asuküla vallad ja vallutati ka Haapsalu linn. Läänemaa mandriosa vabastamine aga lõppes Noarootsi ja Karuse valla vallutamisega 4.septembril. Sellega oli lõpetatud avalik võitlus Punaarmee jõudude vastu mandril. Järgnes ligi paarinädalane ettevalmistusaeg ja siis algasid saarte vabastamisoperatsioonid. Vahepeal aga toimus veel Vormsi saare vallutamine 12.septembril. Ägedamad võitlused toimusid Läänemaa piirides Märjamaal, Kirbla küla juures, Kasaril, Päärdus, Palivere alevikus, Saanika külas ja lõpuks Virtsu juures. Väiksemaid võitlusi oli Martna valla keskosas, siis Rannamõisas ja Lähtrus ning Lihula valla keskuses ja Tuudil.
Harjumaa piirides ja nimelt selle lõunaosas oli metsavendade-partisanide tegevus kõige elavam. Maakonna lõuna- ja kaguosas oli laialdasi soo- ja raba-alasid, ei olnud puudu aga ka metsast. Eeskätt siin pidid ka varju leidma inimesed, kellele ei saanud pakkuda varju Tallinn ja ta lähem ümbrus. Metsavendade tegevus sai tublisti elustatud üle lahe tulnud nn. „Erna” salga läbi. Suuremaid ja tugevamaid metsavendade salku olid: Järvamaa piiril Kõue vallas Kautla ümbruses „Erna” salk, Juuru vallas Mahtra ümbruses 240-meheline „Harju Maleva”, eesti lendurite salk Kolga – Kõnnu valdade piiril Koitjärve ümbruses. Meesterohkemad gruppe oli veel Varbola ümbruses, ligi 500 meest, kuid peaaegu relvadeta, ja Rapla ümbruses umbes 200 meest. Kose ümbrus oli aga üldse metsavendade suuremaid kogunemiskohti, kus läheduses asus ka Kautla. Võrdlemisi hästi relvastatud „Erna” salga paigalejäämise järel Kautla ümbruses arenes seal võrdlemisi kiirelt sideme loomine ümbruse metsavendade salkadega. See õnnestus mitmes suunas isegi kaugemale ja juuli lõpul arvestati organiseeritud salkade kogusuurust, „Erna” salgaga eesotsas, Kautla ümbruses 2000 mehele. Korralikumalt relvastatud metsavendade salga moodustas ka tegevast teenistusest Venemaale viimise eel põgenenud lendurite grupp Koitjärve ümbruses, kelle juurde kogunes ka üksikuid kohalikke elanikke ja kellel oli teatav side metsavendadega Lehtse valla põhjaosas. Väiksemaid metsavendade salku oli aga metsarohkemais valdades igal pool, mis mõnikord omavahel ühinesid ja mõnkord uuesti jälle lahku läksid („Harju Maleva” oli ka koondis Juuru, S.-Särge, Kuivajõe, Kirivalla ja Jalukse rühmadest ning luurepataljoni erirühmast). Suur oli aga ka „linna metsavendade”-põrandaaluste arv Tallinnas ja Nõmmel, kujutades endast teatud jõudude reservi, mida tarviduse ja võimaluse korral võinuks kiirelt tegevusse rakendada, nagu see tegelikult Tallinna vallutamise ajal sündiski. 28.augusti hommikul, kui veel Punaväe riismed liikusid siin-seal mööda tänavaid, tekkisid meesterohked omakaitselaste grupid, kes alustasid energilist tegevust (Gustav Adolfi gümnaasiumis, Koplis, Tondil, Nõmmel, Kaarli puiesteel, „Estonia” teatris jne.).
Erinev teistest oli „Erna” salk kol.H.Kure juhtimisel. See koosnes pikemal ajavahemikul Soome kogunenud eestlastest. Soomes relvastatud ja varustatud, üritas salk maabumist Salmistu randa 10.juulil. See õnnestus vaid osal. Teised sõitsid Punalaevastku vahelesegamise sunnil merelt tagasi ja saabusid hiljem kohale langevarjuritena. Mere äärest liikus raadio-vastuvõtu- ja saatejaamadega varustatud eelosa mööda metsi Kuusalu ja Kõrveveski juurest läbi ning lääne poolt Mustjõe raudteejaama üle raudtee Kose ümbrusse ja sealt Kautlasse. Maabumisel vastasega kontakti ei olnud, kuid kohe maabumise järel hakati edasiliikuvat salga osa jälgma. Esimesed raadioteated saadeti Kõrveveski juurest ja Piibe maantee äärest. Üle raudtee Arudevahe ja Laja vahel 11.juuli õhtupoolikul võeti vastu esimene teade Soomest. 14.juulil jõudis salga osa Viskla juurde, Koselt umbes 4 km, ja samal päeval oli Ravila juures esimene kokkupõrge vastasega, kus oli ka esimesi kaotusi: 1 langenu ja 1 haavatu. Ravila juurest pöördus salga osa tagasi Lendermaa juurde. Seal oli 15.juulil uus kokkupõrge. Seejärel liiguti 16.juulil Paunküla suunas. Peaosa liikus Paunküla ja Leistu vahelt läbi ja jõudis 19.juulil Kautla juurde, kus leiti eest Kautla-Mustassaarel laagris Tapa sõjaväelaste-metsavendade täies ratsavarustuses grupp. Kokkupõrke järel eraldunud raadiojaam aga eksles mitu päeva, liikudes algul peaaegu sama teed, kui möödus lääneküljest Kautlast, suundudes edasi lõunasse ja alles mõnepäevase peatumise järel Taga-Võõbu juures pöördus tagasi Kautlasse, jõudes kohale 20.juulil. Kautlas peatusid „Erna” mehed 19.-31.juulini. Sinna tulid lennukeil järele merelt tagasipöördunud mehed ja salk paisus 65 mehele. Sinna toodi järele ka varustust ning relvastust. Kautlast peeti pikemat aega raadioühendust Soomega. Teiste jaamadega ühendust aga ei olnud. Metsavendadest ühines siin nii üksikuid mehi kui ka terveid väiksemaid salku „Erna” meestega. Täielikult liitus salgaga 50 meest ja 1 naine. Paigalolemise ajal kujunes „Erna” grupp võimsaks ja meesterohkeks keskuseks, kust niidid hargnesid kaugele. Kautlast võeti ette kahe kümnemehelise grupi retk 26.juulil Albu vallamaja juurde, kus sai surma 2 meest ning 2 meest haavata. 31.juulil korraldas vastane suurema haarangu Kautla laagrile. Haaravail NKVD-meestel ja Punaväel oli suur ülekaal, mille eest „Erna” mehed olid sunnitud taanduma. 31.juuli võitluses langes 2 meest ja 2 said haavata.
Üldiselt oli Harjumaal metsavendadel kokkupõrkeid bolševistlike jõukudega mitmel pool. Peale „Erna” salga haarangu oli bolševikel tähtsam haarang Koitjärvel Eesti lenduritele. Veo- ja sõiduautodel metsa kohale sõitnud piirivalve suurema üksuse ilmumine tuli lenduritele üllatusena. Haardest püüti pääseda gruppidena laiali paiskumisega. Vastane oli aga haarderingi liiga lähedale tõmmanud. Lendurid kaotasid 3 meest langenutena. Vastase kaotused teadmata. „Harju Maleva” metsavendadel oli 3.augustil võitlusi haarama tulnud hävituspataljonlastega ja punaarmeelastega Järlepa järve ääres, kus asus ka „Erna” grupi saatejaam, mille abil oldi ühenduses Soomega, kust telliti relvi. Seal langes metsavendadel 2 meest. Samal päeval langes võitlustes S.-Särge küla all veel 3 metsavenda. Haarajatel oli kaotusi Järlepa järve ääres umbes 10 meest. S.-Särge kohta aga puuduvad andmed. Kuna Harjumaale oli kogunenud tugevad Punaväe jõud ja samuti suurel arvul miilitsajõuke, siis enne sakslaste tulekut omavalitsuse asutiste ülevõtmiskatseid siin ulatuslikumalt ei teostatud.
Silmapaistvamaid sündmusi kohaliku võimu ülevõtmise juures arenes Vahastul. Metsavendade-partisanide kogunemine sai siin alguse 22.juunil (major Hirvlaane õhutusel, kes siin end bolševike eest varjas). Organiseerimistöö tulemusena kujunes Vahastu metsavendadest 3.juuliks 20-meheline enam-vähem korralikult relvastatud jõud. 4.juulil kell 12 kuulutati end Nõukogude võimust sõltumatuks: Vahastu linnusele ja pritsikuuri torni heisati rahvuslipud, Vahastu algkoolis ja rahvamajas hävitati punased nurgad ning vangistati kohapealsed kommunistlikud tegelased. Et takistada Punaväe aktsioone, põletati 4.ja 5.juuli ööl kõik sillad ümbruskonnas teid läbitavail jõgdel ja kraavidel. 5.ja 6.juuli vahelisel ööl korraldas salk rünnaku Kuimetsa vallamajale, kuid löödi tagasi raskekuulipilduja tulega .Metsavendade-omakaitselaste salgal õnnestus võimu kohapeal oma käes hoida kuni 9.juulini, mil kohale jõudis umbes 2000 meest Punaväge. Selle tagajärjel taandus salk korduvalt võitlusi pidades rappa.
Rinde saabumisel astuti kõikjal viivitamatult kontakti Saksa üksustega ning tegutseti seejärel kooskõlas sõjaväe korraldustega. Suurema üksusena Harjumaal liitus rindetegevuseks Saksa osadega „Harju Maleva”, asudes 8.augustil esmakordselt rindele Tamsi ja Siuge külade juures. Siit vallutas salk esimese ettevõttena Habaja mõisa, jäädes esialgu Habaja positsioonile. Samal ajal algas laialdane omakaitse organiseerimine Saksa koondise korraldusel, mis jätkus kuni Tallinna vabastamiseni (Kuimetsa, Kõo, Ravila, Kuivajõe, Kohila, Juuru ja Tõdva valdades ning Nõmme linnas). Uued üksused võtsid kõik osa edaspidisest rindetegevuse abistamisest kuni Tallinna vallutamiseni. „Erna” salk tõmbus 31.juuli haarangu järel Kautlast läände ja liitus 6.augusti paiku üle rinde mineku järel Saarnakõrve juures sakslastega. Rindest ületuleku järel anti „Erna” grupile uus kuju („Erna” II). Soomest tulnud ja Eestis sõjarinde taga koosseisu astunud meestest ning uutest juurdetulijatest moodustati 3-kompaniiline pataljon, neist kaks laskurkompaniid ja üks rk-kompanii miinipildujate rühmaga. Suuremal arvul ühines pataljoniga Tartu ja Paide mehi. Seega kujunes „Erna” tugevamaks vabatahtlike pataljoniks meie maa vabastamisel. Augusti esimestel päevadel saabusid üle rinde pataljoni juurde tagasi ka väiksemad, eriülesannetega väljasaadetud grupid. Ajavahemikul 3.-12.augustini peatus pataljon Saarnakõrves ja Kukepalus. Kukepalust sooritas 16-meheline grupp autol retke Loksale. Teel korraldati haarang punaväelastele, kus oli kaotusi vastaspoolel (surnuid ja haavatuid) ja omal (1 haavatu). Välja sõideti 10.augustil, õhtul jõuti Valgejõele, hommikul vara Vihasoole ja 11.augusti õhtul Loksale, kus saadi väärtuslikku sõjasaaki.
Seejärel jõudis rinne pea ka Loksale. 15.augustil sõitis grupp Loksalt tagasi, ühinedes pataljoniga Katsinas, Kukepalu ja Rava vahel Katsina juures peatus pataljon 12.-19.augustini ja siin oli peamiselt luureüksuste kokkupõrkeid. Suurt pealetungi algas pataljon 19.augustil Rava ja Ojasoo vahelt ning liikus Tallinna peale üle Ravila, Kose, Anepalu, Tuhala, Nabala, Veneküla, Kurna ja Raudalu. Kokkupõrkeid vastasega oli sellel teekonnal 20.augustil Ravila juures, 21.augustil Kose juures Võllel (4 langenut), 23.augustil Anepalu juures, 24.augustil Nabala juures (3 langenut, 4 haavatut), 25.augustil Kurna juures (3 langenut) ja 26. ning 27.augustil Ülemiste järve ääres (26.augustil 1 langenu järve ääres ja 27.augustil 2 langenut Liival ning 1 langenu Alliku küla juures). Järve ääres sai 28.augustil haavata ka pataljoniülem kol.H.Kurg, kes evakueeriti – asemele jäi major R.Hindpere. Kahele eelmisele „Erna” tegutsemisajajärgule järgnes veel kolmas. Lühikese peatuse järel Tallinnas asuti uuesti sõjateele. Üks kompani ühes raskekuulipilduja jaoga sõitis 3.septembril Paldiskisse. Sealt sõideti mootorpaatidel Osmussaare juurde, kust pöörduti tagasi ja liiguti maanteel Haapsalusse.
Esimese retkena võeti ette 8.septembril Hobulaiu vallutamine. 9.septembril asuti Haapsalust koos sakslastega Vormsi vallutamise retkele, mis teostati Soome ja Eesti paatidel. Sakslased maabusid kirdeosas, tuletornist paar kilomeetrit lõuna pool. „Erna” mehed maabusid lõunaosas Rumpa küla juures ja jõudsid õhtuks Hullo külla. Järgmisel päeval algas metsade puhastamine, kuna sakslased liikusid edasi. Pärast saare vallutamist 12.septembril sõitis kompanii tagasi ja ühines ülejäänud osaga, kes oli vahepeal sõitnud Rohukülla. 13.septembril sõideti edasi Saastnasse. Seal korralduti dessandiks ja järgmisel päeval ületas pataljon paatidel Muhu väina ning maabus Nõmmkülas. Ülevedu toimus Saksa ja Eesti paatidel.
Samal ajal maabus lõunapoolne dessantosa Võiküla juures. Mõlemad dessantosad Muhumaal liikusid maabumise järel Muhu kiriku suunas. Vastase vastupanukorralduse hävitasid selles rajoonis tõhusad lennurünnakud Väike-Väina tammi mõlemale sillapeale (lääneotsale oli pillutud 53 000 kg pomme).
18.septembril vallutati Orissaare ja „Erna” pataljon liikus peatumatult edasi Pöidele ning sealt üle Loone Pärsamaale ja Uus-Kaarmale, kus oli kokkupõrkeid vastasega (Pärsamaal oli 1 langenu ja 1 haavatu). Uus-Kaarmalt liikus pataljon 19.septembril edasi Elme, kus seadis korda Aste lennuvälja, mis Punaväe poolt oli täis veetud palke ja kive. 24.septembril liikus pataljon üle Kogula Lömalasse ja pöördus sealt 28.septembril Tallinna tagasi. Maha jäi paarikümne-meheline grupp, kes jäi kohale kuni Saaremaa operatsiooni lõpuni (28.septembril oli 1 langenu Kriitsis). Kogu tegutsemise aja kestel oli „Erna”-nimelisel üksusel kaotusi 27 langenut ja 35 haavatut. Pataljon likvideeriti 10.okt. ja mehed lahkusid mitmes suunas.
Tallinna vallutamisoperatsioonist tõttas osa võtma metsavendi-omakaitselasi kõigist kodumaa osadest, salkadena,väiksemate gruppidena ja üksikult. Abistades üldiselt Saksa sõjajõude, täideti selle juures väga mitmesuguseid ülesandeid. Suuremaid lahingüksusi olid major Hirvlaane pataljon ja kapten Talpaku pataljon.
Major Hirvlaane pataljon alustas tegevust kompaniina ühe Saksa rügemendi juures 3.augustil Türil. Esimesed mehed olid enamuses Türi ümbrusest. Kompanii alustas tegevust juba järgmisel päeval. Ühe eduka Saksa rünnakgrupi tegevuse tagajärjel oli vastane taandunud Lellest, Kehtnast ja Keavast. Sinna püsiva rinde ette asusidki hirvelaanelaste salgad. Järgneval ööl vallutas üks rühm neist Vahastu. 7.augustil taandus vaenlane Raplast ja seda asus kaitsma Kehtnas ellukutsutud 29-meheline Rapla ja Valtu omakaitselaste rühm. Kuna Rapla asus kiiluna Punaarmee rinde sees, siis korduvate toetusenõutamiste peale saadeti sinna 9.juuli algul üks kergekuulipilduja jagu ja hiljem veel 2 rühma. Järgneval päeval siirdusid Raplas kolm rühma eri suundades luurele. Hiljem tulid teised õnnelikult tagasi, kuna üks kaotas Hagudis oma juhi. Samal 10.augustil alustas vastane hommikul pealetungi Raplale, kusjuures pearünnakusuunast edelas saadi vastase kavatsuste kohta õigeaegseid andmeid. Jõud ja tulirelvad grupeeriti ümber, jättes põhjast pealetungiva vastase pataljoni vastu ainult ühe kergekuulipilduja. Üle poole päeva peeti vastu suurtükitulega tõhusalt toetatud vastase pealetungile, kuni lõpuks välja ilmusid ka tankid ja laskma hakati ka seljatagant Rapla alevi majadest. Äralõikamise hädaohtu sattunult tõmbuti lõpuks tagasi, taandudes Keava juurde. Selles väheste jõududega peetud edukas võitluses sai omal poolel surma 10 ja haavata 6 meest. Vastase kaotused olid seniseil andmeil 116 surnut ja üle 200 haavatu. Seejärel moodustati 2.kompanii. 15.aug. ründas vastane suurtüki- ja miinipildujatule ning tankide toetusel 1.kompanii positsioone Keavas. Ajutise taandumise järel jäädi lõpuks püsima endistele seisukohtadele. 20.augustil Tallinnale alanud pealetungi operatsioonis võtsid Rapla vallutamisest osa mõlemad kompanid: paremal tungis peale 1.kompanii, 2.kompanii julgestas vasakut tiiba. Vastase poolt oli alev kindlustatud paljude punkritega. Ägedais võitlusis langes major Hirvelaan. Alles järgmisel õhtul vallutati Rapla alev lõplikult. 22.augustil oli 14-mehelisel hirvelaanelaste salgal edukas kaugmaaluurekäik, kus aeti laiali kahele veoautole paigutatud vastase meeskond ja autod toodi saagiks. Järgmine tõsisem operatsioon vastase vastu oli Kiisal 24.augustil.
Rajooni vallutamisel osutas vastane tugevat vastupanu jaama juures. 2.kompanii ületas keskpäeval Kiisa jõe ja selle kaldal olevad kindlustused. Edasi tungiti tähelepanematult vastasele seljataha, kus maantee ümbruses peeti aga lahing vastase vastupaisatud varuosadega. Suurele arvulisele üleolekule vaatamata aeti vastane laiali ning tungiti jaama taga raudteele välja. Seega oli vaenlase vastupanu lõplikult murtud ning ta taandus Tallinna suunas. Edasistes võitlustes ei avaldanud vastane enam plaanikindlalt organiseeritud vastupanu.
26.augustil Jälgimäe juures suurtükiväe kahevõitluse ajal eraldusid kompaniidest rühmad, mis läksid rügemendi teiste kompaniide täienduseks. Järelejäänud meeskonnad liikusid edasi esijärgus. 2.kompanii võttis oma alla Vääna raudtee äärsed ülekäigud. 1.kompanii liikus veel kaugemale, vallutades Alliku küla all ägedate võitluste järel lõplikult Pääsküla jõe ülekäigud. Sellele järgnes veel Koru lahing, kus sakslased ja hirvelaanlased vallutasid punkritega kindlustatud vastase liini. Pääsküla vallutamise järel saadeti pataljon Saue – Vihterpalu – Nõva – Riguldi – Põõsaspea rajooni metsi puhastama, rannavalvet teostama ning omakaitset organiseerima. Metsades leidis aset terve rida võitlusi end vastupanuks kindlustanud vaenlasega. Rannikul löödi tagasi Osmussaarelt mandrile tulnud vastase dessant.
14.septembril likvideeriti osa pataljonist, 73 meest jätkas aga võitlusi veel järgmisel kuul. Likvideerimise momendil oli pataljonis 21 ohvitseri ja 206 reavõitlejat. Pataljoni langenute arvu arvestatakse 27-le. Peale esialgse koosseisu tuli mehi suurel arvul juurde Rapla rajoonist. Pataljon oli relvastatud saksa püssidega, automaatrelvi pidi aga ise muretsema. Võitluste algpäevil Türil omati vaid üks püstolkuulipilduja. Likvideerimise ajal oli aga igas jaos keskmiselt 3 automaatrelva. Langenud juhi teenete tunnustamiseks nimetati pataljon likvideerimise käskkirjas „Major Hirvlaane pataljoniks”.
Kapten Talpaku nimega seotud üksusi on õieti mitu, kuid nad ei tegutsenud mitte ühel ajal, vaid moodustati ajaliselt üksteise järel, koosnedes seejuures osalt endistest, osalt uutest meestest. Esimene kujunes Otepääl enne sakslaste tulekut. See siirdus 10.juulil Tartu vabastamisele ja võttis osa Tartu kaitsmisest Tähtvere rajoonis erisalgana kuni 13.juulini. Siis läks 4.kompaniina Tartu partisanide pataljoni koosseisu, võideldes edasi linna piirides. Pataljon allus partisanide üldjuhile, kellele allus veel kohapeal Tartumaa partisanide pataljon. 29.juulil andsid pataljoni üksused relvad ära ja Otepää mehed siirdusid koju tagasi.
2.juulil moodustati Põhja-Tartumaa puhastamiseks Otepääl uus üksus: kolmerühmaline kompanii, mis koosnes 120 mehest Otepää vallast ja linnast ning Pühajärve ja Aakre valdadest. 3.augustil sõitis kompanii Tartu, kus kompanii jäi relvastuma, kuna kapt.Talpak sõitis järgmisel päeval Rakkesse, olles määratud Rakke – Rakvere – Jäneda rajooni ülemaks omakaitse alal. Rakkes oli ülesandeks rajooni omakaitse üksuste organiseerimine ja Jõgeva ümbruse puhastamine hulkuma jäänud punaarmeelastest. Esimesed jõud selleks olid: kaks päeva varem üle Põltsamaa Rakkesse sõitnud 18-meheline rühm ja 4.augustil Tartust koos sanitaarpersonaliga Rakkesse sõitnud 12-meheline rühm. 6.augustil Tartust väljasõitnud kompanii korraldas kaks päeva Endla järve ümbruses haaranguid ja jõudis Rakkesse 8.augustil. Omakaitse organiseerimistööd alustati või jätkati kokku 22 keskuses.Haaranguid korraldati rühmade poolt 12 ja kompanii poolt veel kohale jõudmise päeval 4. Vange saadi üle 400, mis on tõendiks ülesande edukast täitmisest. Omal oli neil haaranguil 1 langenu.
10.augustil moodustati Tallinna peale liikumiseks Rakkes uus 120-meheline kompanii. Selle koosseisu läks ka 35-meheline Petserist Rakkesse saadetud omakaitselaste rühm. Uus kompanii sõitis samal päeval Väätsa metsaülema juurde, 20 km Paidest, ja järgmisel päeval Kuimetsa. Sealt algas edasiliikumine Tallinna peale koos liiteülesandega väekoondise kahe osa vahel tegutseva Saksa pataljoniga. Koondise osad liikusid üks Paide – Kose – Tallinna teed ja teine Türi – Rapla – Tallinna teed. 11.augustil jõudis Kuimetsa järele ka Tartust Rakkesse saadetud kahetoruline 3” patarei, mis liikus traktori veol. Patarei, mille meeskond ulatus 37 mehele, jäi tegelikult kompanii ülema käsutada, kuigi tulejuhtimine allus pataljoni ülemale. Samal päeval liitusid kompaniiga veel 16-meheline Mahtra omakaitselaste rühm ja 12-meheline Habaja mõisa rühm. Järgmisel päeval täienes kompanii Tartust kohale sõitnud sanitaarpersonaliga. Kompanii juurde kogunes Juuru, Kaiu, Kehtna ja Rapla omakaitselasi 100 mehe ümber. Üksikult ja väiksemate gruppide kaupa ilmus peale Kuimetsa jõudmist mehi kompani juurde aga kogu aeg ja varsti polnud võimalust enam uusi tulejaid vastu võtta. Kuimetsas kasvas kompanii, välja arvatud erisalkadena tegutsenud omakaitselased, 223 mehele, kelle hulgas oli 24 ohvitseri, kandes seega rohkem pataljoni kui kompanii ilmet.
Kuimetsa asudes võttis üksus oma alla rinde ettenihutatud tugipunktid Habaja asunduses, Juurus ja Mahtra külas. Habaja asunduse tugipunktist oli vastane umbes 500 m ja asundust hoiti kogu sealolemise aja kestel suurtükitule all. Habajale teostas vastane ka rünnakuid ja haardekatsed, milles tal oli kaotusi umbes 25 meest langenutena. Omal poolel oli 5 haavatut. Eriti aktiivne oli vastane aga Juurus, teostades sealolemise 8 päeva kestel iga päev 1-2 pealetungikatset kuni kompanii suuruste jõududega, kandes kaotusi vähemalt 20 meest langenuina ja 6 vangilangenuina. Omal poolel oli 1 langenu ja 2 haavatut. Mahtras teistest eraldatuna asuvat rühma vastane aga ei tülitanud. Tugipunktidest teostati arvukaid luureretki kuni Hagudi jaamani ja Kolu teeristini.
18.augustil liikusid kõik osad peale Habajas asuva Kaiu. Habajast ei jõudnud Harjumaa omakaitse sel päeval mehi välja vahetada ja need jõudsid järele järgmisel päeval. 19.augusti keskpäeval asus üksus uude suunda: Värava – Kärpla – Kokuta joonele, saades ülesandeks koos pataljoniga vastase Järvakandi asunduse Lipa metsade rajoonis pesitsevate jõudude aktiivsuse korral neid tagasi tõrjuda. Kärplas vahetati välja major Hirvelaane pataljoni kompanii. Uuel seisukohal asus patarei positsioonile Kabeli ja Nurme küla vahelisse metsa. Üksuse juurde tuli umbes 50 meest Juuru ja Kaiu omakatselasi ning umbes niisama palju Kehtna, Keava, Järvakandi ja Rapla omakaitselasi.
20.augustil algas pealetung Tallinnale. Üksus saatis välja luure üle Väljaotsa talu Järvakandi asunduse peale, et vastase taandumisele asumisel kiirelt teateid tuua. Märjamaa ja Rapla suunas tegutsevate kolonnide edu korral oli oodata Järvakandi – Lipa rajoonis asuva vastase kottijäämist ja kotisolejate purustamise teostamiseks pidi luure tooma tarvilikke teateid. Jõudnud Väljaotsa tallu, saadeti tagasi sidekäskjalg teatega. Viimane juhiti eksiteele ühe kohaliku elaniku poolt ja sattus vastase kätte Kõrtsi juures, kus asus tugev vastase eelpost. Alarmeeritud tugevad vastase jõud asusid Väljaotsa talu rajooni haarama eest ja seljatagant. Peale Kõrtsi juures asumise olid vastasel tugevad jõud veel vahetus läheduses Purku külas, ja nende punktide vahemaa (umbes 2 km), kus luure läbi läks, suleti kiirelt kahest suunast liikuvate vastase jõudude poolt.
Luure haaramiseks võttis vastane tarvitusele veoautod meeste kohaletoimetamiseks, siis soomusmasinad ning suurtüki-, miinipildujate ja paljude automaatrelvade tule. Soomusmasinate ja haaravate salkade vahelt läbi libisedes tulid 50-mehelisest salgast esialgu tagas umbes pooled. 7 langes avalikus võitluses, neist üks ohvitser, osa tuli tagasi hiljem veel kolme päeva kestel, kuna 6 jäid teadmata kadunuks, oletatavasti tapeti vangilangenutena. Haavatuid-põrutatuid oli selle juures 4, neist 3 raskesti.
Järgmisel päeval oli vastane eelmainitud rajooni maha jätnud ja üksus asus Kõrtsi teeristi – Järvakandi asunduse joonele. Liiteosana asus üksuse kõrvale metsniku maja juurde 30-meheline Kehtna-Keava-Rapla omakaitselaste salk. Männiku teeharule asus 20-meheline Järvakandi meeste salk ja Järvakandi asunduse Sobli joonele 50-meheline Kaiu ja Juuru meeste salk.
Viimasest toimetas 20-meheline salk pikema luurekäigu Nõmmküla suunas, leides vastast ainult Kabala asunduse juures Konovere jõe põhjakaldal.
22.augustil liikus üksus edasi ja asus 8-kilomeetrilisele kaitsejoonele: Kuusiku metsaülem – Konovere jõe vasak kallas kuni Laikamaa vesiveskini – Lubja küla – Pilpa küla – Lepmetsa küla – Lipa küla – Nõmmküla – Raiküla vallamaja. Patarei jäi Raiküla asundusse. Luurega tehti kindlaks, et öösel asusid tugevad vastase jõud Koikse raudteejaama juures, hommikul oli jaama ümbrus aga vastasest puhas.
23.augusti keskpäeval paisati üksus koos pataljoniga Juuru rajooni, kus võttis oma alla Mahtra juures Jaluse joone. Maha jäid Järvakandi omakaitselased ja paarkümmend soovijat Kehtna ja Keava meestest,
Eelpositsioonile, 1,5 km loode poole Jalukset teeveertele, asusid üks rühm ja 30-meheline omakaitselaste salk; peapositsioonile Jalukse küla lääneservale ülejäänud rühmad ning ajuti juurde antud tankitõrje-suurtükid. Varu ja patareid jäid Matsi juurde, kuhu asus ka 30-meheline omakaitselaste salk. Küla võeti kohe kohalejõudmise järel vastase suurtükitule alla. Väljasaadetud luure tegi kindlaks vastase Härküla – Saunaküla – Pirgu joonel. Varahommikul väljasaadetud luure tõi juba teate vastase taandumisest Kohila suunas. 24.augusti hommikul tuli juba käsk rännaku jätkamiseks, et vallutada Nõmme linn. Esimeseks eesmärgiks oli aga Kohila vallutamine koos pataljoniga kagu suunast. Üksus liikus üle Kasemäe – Kärivere – Uuetoa – Angerja, puhastades tee miinidest ja toimetades luuret üle Uuetoa – Salutaguse Sillaotsani. Vastane oli aga Kohila maha jätnud, purustades vaid silla Keila jõel. Nii jõudis üksus lühikese ajaga üheaegselt mitmelt poolt liikuvate osadega Kohilasse juba kella 9 ümber. Kohilas jäi üksus peatuma Salutaguse külla, kus lahkusid kodukohta tagasi Juuru ja Kaiu omakaitselased.
Õhtul vastu 25.augusti anti pealetungikäsk, mille järgi üksusel oli ülesandeks liikuda koos pataljoniga Tõdva – Saku – Männiku suunas. Öö katte all tuli liikuda Tõdva külla, kus hommikul anti korraldus liikuda Kaiamaa külla ootepositsioonile. Kaiamaal algas 25.augusti hommikul pioneeride poolt kohe silla ehitus Tõdva jõele. Üksusest paigutati kaks rühma jõe joonele silla ehituse kaitseks, rk-rühm paremale ning üks rühm ja omakaitselaste salk Kaiamaa kõrgendiku lääneservale vastu Kaiamaa metsa. Patarei jäi Tõdva külla. Vastase püssitulega segamisele vaatamata valmis purre pooleteise tunniga ning silla ehitamise kaitses olevad rühmad ja rk-rühm läksid üle jõe, moodustades seal sillapea. Vastase nähtavasti väiksearvuline salk asus umbes 300 m põhja pool jõge võsa servas, kust avas segava püssitule üle jõe minejaile. Samal ajal algas tulevahetus läänepoolse rühma juures, kuhu oli surutud vasakul pealetungivate jõudude poolt paari kompanii suurune vastase jõuk. Võitluses oli kaotusi vastasel umbes 50 meest langenuina – omal 1 langenu ja 2 haavatut. Nii suurearvulise vastase jõugu ilmumise tõttu Kaiamaa küla juurde ei jätkanud ettenähtud liikumist sillapea juurest Saku jaama peale. Paigale jäänult võeti sillapea meeskond vastase suurtüki- ja miinipildujatule alla. Vahepeal liikusid naaberosad juba edasi, vallutades Nõmme küla ja Saku. Selle järel liikus üksus üle osalt põleva raba Sakku, kus oli ülesandeks metsa puhastamine jaama ümbruses ja Saku julgestamine. Vastasega Kaiamaal võitluses olnud rühm ja omakaitselased jäid esialgu tegutsema eraldi. Jaama juurest liikus üksus metsa läbi kammides kuni põlenud Saku-Tammemäe kõrtsini. Seal asusid rühmad kaitseseisukorda mõlemale poole maanteed, kaasa arvatud raudtee, ja rk-rühm maantee veerele. Hiljem järele tulnud omakaitselased jäid reservi tahapoole maantee äärde. Vastane asus Nõmme-Saku teelt idasse Nõmme külla viiva sõjatee otsa kohal, kust surus tagasi tiheda automaatrelvade ja suurtükitulega kõik etteliikuvad luurepatrullid. Seisukohti Tammemäe juures pidas vastane kogu aeg ägeda suurtükitule all. 25.-26.augusti keskööl püüdis vastane seisukohti haarata vasakult ägeda suurtükitule kattel, kuid tõrjuti tagasi kõigi relvade tulega ja käsigranaatidega. 26.augustil oli tegevus vähene. Vastane püsis endiselt oma seisukohtadel, külvates üksuse seisukohtadele vaid häirivat tuld. Hommikul lahkusid üksuse juurest Rapla ja Keava omakaitselased, siirdudes kodukohta, ja õhtul lahkus rindelt ka terve üksus Kiisa jaama juurde ühepäevasele puhkusele. 27.augustil jõudis kompanii Sakku tagasi. Vastane püsis Nõmme linna lõunaserval. Kompanii paigutati metsaservale, kus Tänassilma – Männiku tee kulgeb Männiku metsa, 1,2 km läände Männiku jaamast. Seda ümbrust, kus asusid mitmed patareid, tulistas vastane raskesuurtükitulega reidilolevailt laevadelt ja mujalt.
28.augustil võttis kompanii võitlusteta oma alla Valdeku peatuskoha ja Nõmme linna kaguosa. Luure käis Hiiul, Nõmme turu rajoonis ja Mustamäel, kus oli tulevahetuses vastase hävituspataljoni osadega. Võeti 12 vangi ja vastane jättis maha kümmekond langenut. Keskpäeval tegi ligi pool kompaniid meeskonnast ringsõidu Tallinnas. 29.augusti keskpäeval liikus kompanii Pääskülla, kus asusid teised sama võitlusgrupi osad. 30.augustil ja 1.septembril pandi kompaniile sõjavangide konvoeerimise ülesanne. Järgmistel päevadel toimusid õppused kuni 5.septembrini.
5.septembril kompanii likvideeriti. Iga mees sai püssi ja 100 padrunit ning sõitis oma kodukohta omakaitsesse astumiseks. Kapt.Talpaku kompaniil oli tegevuse kestel kaotusi 10 langenut, 6 teadmata kadunut ja 14 haavatut-põrutatut. Patareil kaotusi ei olnud.
Peale nende suuremate üksuste võtsid väiksemad grupid võitlustest osa väga mitmel pool Saksa väeosade juures, tegutsedes nii rindel kui tagalas. Kõiki innustas ja tiivustas püüe kaasa aidata, et punane lipp kaoks kiiremini Tallinna tornidelt.
Harjumaale tõi stalinlik hävitamiskäsk ja sõjamöll suuri kahjustusi ja ta püsib selles suhtes teiste maakondade keskel kolmandal kohal. Hävitustööd tehti Kehra vabrikus, Raplas, Põllkülas ja linnades. Maal on kõige enam kannatanud alad, kus tegutsesid metsavennad: Kose-Uuemõisa ümbrus ja Kehtna – Juuru vaheline ala. Tallinnas sai sõja läbi kannatada kõige enam sadama rajoon, kus enamik hooneid hävines õhupommituste läbi.
Bolševistlik hävitustöö aga tabas suuremat osa käitisi. Suurkäitised: Balti puuvillavabrik, Tselluloosivabrik, Linna elektrijaam, „Puhk ja Pojad” suurveski, Kopli käitised hävinesid 75-100%-liselt. Põletati ära Balti jaam ja kitsarööpmelisel Sadama jaama hooned. Koplis, Tselluloosivabriku laoplatsil, Tallinn-Väike jaamas hävitati sadu vaguneid, enamikus kaubavagunid. Põletati ära Tselluloosivabriku puude ladu, mille tagajärjel põles ära hulk Sõjaväehaigla hooneid ja mõned sõjaväe hooned Sõjaväekalmistu juures.
Koplis põletati maha Kalevi pataljoni kasarmud. Südalinn jäi hävitustööst puutumata. Hiljem tekitasid lennurünnakud linnas mõningaid kahjusid. Nõmmel tekitas suuremat kahju laskemoonarongi õhkulaskmine Hiiu jaama juures, mille tagajärjel põles ära hulk raudtee- ja eramaju rajoonis Hiiu ladudest Mustamäe poole. Üldiselt hävines Tallinnas sõjakeerises ajavahemikul 24.-28.augustini tulekahjude läbi 389 ehitist. Statistiliste andmete järgi olid linnas suuremaiks põlemispaikadeks: Lasnamäe rajoon, Sadama rajoon, 1.politseijaoskond linna elektrijaamast kuni Arsenalini, Kopli rajoon ja Nõmmel Hiiu jaama ning Pioneeri tänava piirkond. Hävitustööd on tehtud ka Keilas ja Paldiskis. Paldiski juures on hävitusmeistrid isegi ehitanud rööpmestiku selleks, et raudtee veerevat koosseisu kõrgelt kaldalt alla rusudeks kukutada. Suure kahju tekitas Tallinnale aga juba kevadel enne sõda alanud kohalike rikkalike kaubatagavarade, väärtuslike masinate, sisseseadete ja raudtee veereva koosseisu Venemaale saatmine.
Teiste maakondade keskel kandis Harjumaa bolševike võimuloleku ajal ja sõjasündmuste kestel kõige suuremaid kaotusi inimeste ja loomade alal. See oli tingitud peamiselt asjaolust, et maakonna piirides asus Tallinn.
